Eesti versus Kreeka - paratamatus ja meie valikud

Paar aastat tagasi, 2008. aasta varakevadel tegi toonane rahandusminister valitsuse liikmetele ettepaneku kaaluda negatiivse lisaeelarve koostamist. Rahandusministrit ei võetud avasüli vastu, sugugi mitte kõik ei jaganud arvamust, et on vaja teha fundamentaalseid muutusi. Ilm tundus siis veel ilus - prognoosid pakkusid Eestile jätkuvalt 6-9protsendilist majanduskasvu.

Aga torm oli tulekul. Tagantjärele saan südamerahuga öelda: meie tundsime selle ära ja alustasime juba 2008. aasta alguses eelarvepoliitika kohandamist. Kui oleksin tollal leppinud veel tänagi kostuvate kummaliste soovitustega "piirata väljamakseid", vaevalt oleks sündinud järgnevad suuremahulised negatiivsed eelarved. Seda võõrastavamad on, et inimesed, keda minu meelest toona arutelude juures polnud, ütlevad nüüd, nagu poleks sotsiaaldemokraadid tahtnud kulusid kärpida. Kreekast lähtuv probleemide pundar on näide sellest, kus me võinuks praegu olla. (Euroala lõunapoolsete riikide raskusi arutati veebruari teisel nädalal erakorralise küsimusena Euroopa Parlamendis, samal põhjusel kogunesid ka Euroopa Liidu valitsusjuhid.)

Euroopa Komisjon nõuab Kreeka valitsuselt eelarvepuudujäägi tunduvat kahandamist: avaliku sektori palkade vähendamist, avaliku sektori töötajate juurdekasvu peatamist, pensionile minejate ametikohtade mittetäitmist. Samuti peaks Kreeka looma reservi ja vähendama iga ministeeriumi tegevuskulusid 10 protsenti. Pikemas perspektiivis tuleb üle vaadata pensionisüsteem ja tervishoiu rahastamine, parandada tööturu toimimist ja suurendada palgapoliitika paindlikkust. EK rõhutab, et esmase tähtsusega on Kreeka finantssektori stabiilsuse hoidmine.

Praegu pole kummaline see, et Baltimaade kokkuvarisemist pikisilmi oodanud rahaturud nüüd Kreekat ja Lõuna-Euroopat riskantseks peavad, vaid hoopis see, et see arusaam neile hilinenult pärale jõudis. Kui kasvuootused on muutunud ebareaalseks, otsib kapital mõistagi kiirema kasvuga võimalusi. Seisus, kus terve SKP jagu võlga on kantud suuresti kohalike pankade bilanssi, oleks kapitali lahkumine Lõuna-Euroopa pankadest hävitava, ilmselt ka nakkava toimega. Sellest riskist kõnelevad rahaturgude kasvanud marginaalid Kreeka laenudele ning Euroopa solidaarsus Kreekaga.

Väidan, et ainus tee kriisist välja on pikaajaline süstemaatiline kulude piiramine ja elanikkonna kõrgem maksustamine, mis lubab võlga teenindada. Pean märksa arukamaks valikuks paar aastat kestvaid raskusi kui kümnendeid lisakoormust avalikule sektorile, mis tuleb kinni maksta sotsiaal- ja hariduskulude arvelt.

Eesti ja Kreeka osutavad hästi, et valuutapiirkondade tingimustes ei kao kuhugi rahvusliku poliitika tugevus. See on õppetund, mida meie ei tohi euroalaga ühinedes unustada. Eestis ajalooliselt tugevad poliitikad on tarvilikud ka euroalas. Usun, et tegelikult tunnistab seda ka Euroopa Keskpank.

Omaette teema on, kus peaks ühiskonnas asuma rahandusliku tasakaalu punkt. Sotsiaaldemokraadid tahtsid valitsuses olles selget debatti uute poliitikavalikute üle, et eelmise kasvumulli vead tulevikus ei korduks. See ei sobinud valitsuspartneritele. Ometi on debatt sotsiaalpoliitika ulatuse ja mõju üle, hariduspoliitika ning halduspoliitika üle sama paratamatu. Ka siin seisame silmitsi seni tegemata jäänud otsustega.