Eile täpselt aasta tagasi maandusid maailma suuremad börsid oma kõige madalamasse põhja pärast 17 kuud kestnud kindlat langust. Meeleolu oli leebelt väljendudes morn ja vaevalt sel päeval keegi uskus, et järgneb aastajagu sarvilist rallit, mis teeb rikkaks igaühe, kel piisavalt julgust oma raha kõige sügavamas masenduses turule tuua.
Aga just nii juhtus. USA laiapõhjaline Standard & Poor's 500 aktsiaindeks oli eelmise aasta 9. märtsiks kaotanud oma 2007. aasta 9. oktoobril saavutatud tipptasemest enam kui poole. USAs läks igal nädalal pankrotti ridade viisi panku ja autotööstuse mitu suurt raskekaallast kõlkus kanajalgadel vaikselt, aga kindlalt, oma lõpu poole. Raha oli kuningas.
Ning ühtäkki algas tõus. Algas vargsi - investorid jälgisid närviliselt iga uut börsipäeva ja olid valmis kibekiirelt raha turult ära tooma, kui peaks ilmnema, et märtsipõhjast saab näiteks aprillipõhi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Analüütikud jooksid siia-sinna - valdavalt ootasid nad matusemeeleolus uut valusat kukkumist, aga mõni vaikne hääl tuules oli siiski ka veendunud, et kõige hullem on möödas. Ja turg oli kuum - esimene, umbes 5protsendiline puhkepaus saabus alles juulis, kuid asus siis kiirelt uuele tõusule.
Nüüdseks on S&P 500 indeks ning Dow Jonesi indeks oma aastatagusest põhjast tuhisenud enam kui 60protsendilisse kõrgusse. Muidugi on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted toonud oma aktsionäridele oluliselt rohkem rõõmu, sest S&P MidCap 400 indeks ning S&P SmallCap 600 indeks on mõlemad hüpanud üle 90 protsendi.
Standard & Poor's analüüsikeskuse uuringu järgi on börsi käitumine olnud üpris sarnane varasematele pulliturgudele alates 1949. aastast. Selle järgi on esimese ralliaasta konkurentsitud võitjad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kuigi tõusuvooluga lähevad kaasa ka kõik teised. Samuti kerkivad vähemkvaliteetsed aktsiad rohkem kvaliteetsetest, sest investorite hulljulgus (ja ahnus) väljendub soovis võtta suuremaid riske.
Kui ajalugu mingiks juhtnööriks võtta, peaks ka täna algav pullipoisi teine eluaasta kulgema tõusumeeleolus. Kuigi ilmselt ei ole põhjust ülemääraseid lootusi panna sama võimsale kasvule. Tüüpiliselt on teisel aastal põhjust investeerida tsüklilistesse aktsiatesse, nagu tarbekaubad, finantsettevõtted, tehnoloogia ja tööstus. Aga silmanurgast võiks jälgida ka tervishoiusektorit.
Uuringfirma Ned Davis Research vanemanalüütik Ed Clissold märkis investeerimisportaalis MarketWatch, et esimesel pulliaastal korjab turg tagasi keskmiselt 84 protsenti kogu kaotusest. Punktiarvestuses on aasta S&P 500 indeksile tagasi toonud vaid 52 protsenti, mis tähendab, et kasvuruumi peaks nagu veel olema.
Sektorite lõikes osutusid lõppenud 12 kuu edukaimateks finantsettevõtted, keda esindav sektor kasvas enam kui 129 protsenti. Konglomeraadid kasvasid 113% ja tööstuskaupade sektor pea 98%.
Kõige väiksema tõusu tegi kommunaalsektor vaid 44protsendilise tõusuga ning talle järgnes tervishoid 53 protsendiga.
Ka algaval 12 kuul võiks Standard & Poor's analüüsikeskuse statistikat uskudes panustada tehnoloogiasektorisse, sest see on ajalooliselt teisel aastal S&P 500 indeksit löönud 56 protsendil juhtudest, kerkides keskmiselt 23 protsenti.
Vaatamata ilusale aastapäevale ja optimistlikele ootustele ei oleks minu arvates õige kõike aktsiatõusule panustada ja ise loorberitele lösutama jääda, sest ajaloo liigne usaldamine võib portfelli ühel hetkel julmalt lõkkele süüdata. Vahemikus 1966 kuni 1982 kõikus börs eufooriliste tõusude ja sügava masenduse vahel ning keskmiselt jäi rõõmsateks lippude lehvitamise ajaks umbes 17 kuud. See tähendaks, et hiljemalt selle suve lõpuks võib mõmmi tulla tõusvat börsikõverat allapoole vajutama.
Usutavasti päris aastatagusega sarnast kukkumist enam tulemas ei ole ning vähemalt esialgu võib uskuda pullibeebi kosumisse.