Müügimaks, üdini seaduslik

Tallinna müügimaks on tekitanud elavat vastukaja, reaktsioonid ei ole aga tihti olnud päris adekvaatsed. Arvukad sõnavõtud on tekitanud mulje, et kõik on segane ja mitte keegi ei tea täpselt, kes ja mille pealt seda maksma peab. Tegelikult peaks müügimaksuga asjad üsna selged olema - kui seadust lugeda. Kasutusjuhend on see viimane asi, mida häda korral loetakse.

Kohalike maksude seaduse järgi peavad müügimaksu maksma need kauplejad kaubandustegevuse seaduse mõistes, kes tegutsevad jaekaubanduse, toitlustuse või teeninduse valdkonnas ning on registreeritud kauplejatena majandustegevuse registris (MTR). Jaekaubandus on tarbijale müümine, seega ei pea müügimaksu maksma hulgimüüjad ning oma teoseid galeriide kaudu müüvad kunstnikud. Turul kauplejad on küll kaubandustegevuse seaduse järgi kauplejad, kuid ei pea end omavalitsuse kaudu MTRis registreerima, nad ostavad turukaubanduse korraldajalt müügipileti ning ei pea seega müügimaksu maksma.

Kaubandustegevuse seadusse kohaselt on kauplemine vallasasjade pakkumine, müük ning müüdud asjaga seonduva teenuse osutamine; vallasasja valmistamine või muutmine kliendi tellimusel ning ka hooldamine või parandamine, samuti vallasasja valdusse või kasutusse andmine ja võtmine. Lisaks on kauplemine ka ehitise puhastusteenuse pakkumine ja osutamine.

Tsiviilseadustiku üldosa kohaselt on asi kehaline ese ja asjad, mis ei ole kinnisasjad, on vallasasjad. Müüdud elektri- ja soojusenergia jäävad seega müügimaksu alt välja. Kangemad vaidlejad võiksid näites gaasi puhul tõstatada küsimuse, kas selle kehal on ikka asjaks lugemiseks piisavalt selged piirjooned. Aga suurema osa müüdavate ja teenindatavate vallasasjade suhe kohaliku müügimaksuga on ju tegelikult selge. Tallinna volikogu määrusega ettenähtud soodustused, mille õnnetu tollitariifistiku abil defineerimine segadust tekitab, puudutavad ainult väikest osa müüdavatest kaupadest: leiva-, saia- ja piimatooted, köögivili, väikelaste rõivad ja -manused, toidusegud, mänguasjad ning imikutoidud.

Teenuste osutamisel loetakse kauplemiseks ka sotsiaalministri määrusega defineeritud ilu- ja isikuteenused: juuksuri-, maniküüri-, pediküüri-, kosmeetika-, solaariumi- ja saunateenus. Massaažiteenust ei ole nende hulka arvatud. Müügimaksu ei pea maksma intellektuaalsete teenuste osutamise eest: igasugune nõustamine ja konsulteerimine, kliendi tellimusel kirjutamine või projekteerimine, samuti kindlustusteenuse müümine jms.

Kohalike maksude seaduse kirjutajad ilmselt arvasid, et kõik, kes midagi müüvad, on ka käibemaksukohuslased. Seaduse defineerib maksustatava müügihinna kui käibemaksuseaduses sätestatud maksustatava käibe maksustatava väärtuse ilma müügimaksuta. Ühel seminaril olla juba räägitud, et müügimaksu peavad maksma ka need, kes pole käibemaksukohuslased. Riigikohus otsustaks suure tõenäosusega, et ettevõtja, kes ei ole käibemaksukohuslane, ei pea tundma käibemaksuseadust ega teadma, mis on selle mõttes maksustatav käive ja selle maksustatav väärtus. Kena oleks, kui see asi riigikohtuni jõudma ei peaks.

Õiguskantsleri vastus müügimaksu vastu protesteerinuile peaks olema tunnistus sellest, et Tallinna müügimaks on kehtestatud seadusi järgides. Nii et protestima peaks kohalike maksude seaduse kui sellise olemasolu. Miks pole keegi kunagi sõna võtnud juba aastaid kehtinud Maardu linna ja Harku valla maksumääruste vastu?