Mida me korruptsiooniks peame, on kokkuleppe küsimus, kommenteeris avaliku teenistuse eetikakoodeksi autor Ivar Tallo Pärnu linnapea ametiauto hanget.
Järgneb Ivar Tallo kommentaar.
Osa neist kokkulepetest on seadusena fikseeritud, osa tavaõiguse tasemel ja sõltuvad ühiskonna meelsusest. Umbes sarnane olukord oli Keila-Joa majade müügiga, Lennart Meri majaehitusega. Neid olukordi pole käsitletud korruptiivsetena, kuigi ühiskonnas on olnud vastakad arvamused.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Pärnu juhtumi puhul on tegu linnavalitsuse ja mitte linnapea renditud autoga, mis vähendab korruptsiooniohtu. Pigem tuleb linnavalitsuse ametnikule avaldada tänu maksumaksja raha säästmise eest. Olukord muutuks, kui Info-Autol oleks linnaga asjaajamist.
Nii väikeses ühiskonnas, nagu seda on meie oma, on raske vältida kas või näivaid seoseid asjaosaliste vahel. Teatud juhtudel on seetõttu otstarbekas käitumise orientiiriks võtta muu kui absoluutse neutraalsuse nõue. Seda on meil tehtud ka korruptsioonivastastes seadustes, kus on lubatud teha erandeid toimingupiirangutesse. Väikeses maakoolis võib direktor oma õpetajast naise tööle võtta, selmet viimane lehmalauta saata või et ta töötuna kodus oleks.
Parem oleks, kui kõik ostaksid endale ise auto. Aga me oleme ise pannud avaliku ja erasektori ebavõrdsesse olukorda. Erasektor on kasutanud autot palgalisana ja ahvatlenud avaliku sektori töötajaid sama tegema.
Lisaks on auto Eestis siiski veel prestiiži küsimus ja on olemuslikult kuidagi ebavõrdne, et tubli ja rahva toetust leidnud inimene peaks leppima mingi baasmudeliga, samal ajal kui palju vähem vastutusrikka ameti pidaja erasektoris võib priisata Porschega, mille tarbijad kinni maksavad.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Autor: Väinu Rozental, Kadri Bank
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!