Howard Davies • 20. juuni 2010 kell 13:02

Arvamus: veel üks nõrk koht rahaliidu ehituses

Euroala intressimäärade otsustamisel on igal euroala riigil suurusest sõltumata üks hääl – kui süsteemi ei reformita, võib sellest saada rahaliidus täiendav ebastabiilsuse allikas, hoiatab Londoni Majanduskõrgkooli direktor Howard Davies.

Euroopa Keskpanga otsus hakata raskustes euroala riikide võlakirju ostma turuhinnast kallimalt, on välja toonud rea lahenduseta küsimusi, mis puudutavad Euroopa Keskpanga struktuuri ning seda, kuidas pank oma otsuseid teeb. Mõned teemad, mida Euroopa otsusetegijad on eelistanud vaiba alla lükata, on halastamatult päevavalgele tulnud.

Otsus Kreeka võlakirju osta ei olnud üksmeelne. Maailm teab nüüd, et Bundesbanki president Axel Weber hääletas vastu. See oli üks hääl 22-st, kuid esindades 27% euroala SKPst, ei saa seda eirata kui tühist erandit. Euroopa Keskpanga juht oli sunnitud avalikustama, et otsus ei olnud üksmeelne.

Teoorias oleme alati teadnud, et Euroopa Keskpank võib vajadusel otsuseid langetada enamushäältega. Siiani ei olnud seda vajadust kunagi tekkinud ning polnud isegi protseduuri, kuidas häälte jagunemisest teada anda. Avalikustamisest hoidumist on õigustatud argumendiga, et see sunniks panga nõukogu liikmeid käituma kui oma riigi esindajaid. Majanduslanguses riigi keskpanga juht tunneks peaaegu sundi hääletada intressimäärade tõstmise vastu või langetamise poolt, arvestamata euroala kui terviku olukorda.

Kaua selline salatsemine jätkuda ei saa. Hollandi keskpanga juht Nout Wellink on selge sõnaga öelnud, et ühel päeval tuleb ka Euroopa Keskpangal oma otsustusprotsesside üle täpsemat infot anda. Weberi vastuhääl Kreeka võlakirjade otsmisele tõi selle päeva oluliselt lähemale.

Siit koorub välja veel põhimõttelisemat laadi probleem. Häälte jagunemine on tasakaalust väga väljas, kui vaadata liikmesriikide osakaalu SKPs. Saksamaa hääl on sama kaalukas kui Malta hääl.

Euroopa Keskpank on selle probleemi üle mõelnud, kuid seni on kokku lepitud (Nice’i lepingus) vaid selles, et euroala laiendes hakkavad hääleõiguslikud liikmesriigid nõukogus roteeruma. See tasakaalu puudumist ei lahenda.

Seni pole sellest suurt numbrit tehtud, kuid Weberi vastuhääl viitab võimalusele, et väikeriigid suuremad liikmesriigid maha hääletavad. Teoreetiliselt on võimalik, et kuus nõukogu liiget pluss Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, mille arvele langeb 67% euroala SKPst, jäävad hääletamisel väikeriikide ühisrindele alla.

Intressimäärade otsustamisel võib sellel väga suur tähtsus olla. Samuti võib sellest sõltuda raskustesse sattunud riikide võlakirjade ostmine. On üsna tõenäoline, et Kreeka võlakirjad, mis Euroopa Keskpank kokku on ostnud, et ole nende eest makstud raha väärt. Kui Kreekal tuleb oma võlad restruktureerida ning kreeditoridel leppida osa oma investeeringud kaotusega, kannab arvestatavat kahju ka Euroopa Keskpank. Selle kahju kannavad euroala liikmesriigid proportsionaalselt oma osaga euroala SKPs, ehkki hääli on üks iga riigi kohta.

Selline korraldus on rahaliidu jaoks veel üks tõsine risk, lisaks neile, mis johtuvad kooskõlastamata majanduspoliitikast ja Euroopa vaste puudumisest Rahvusvahelisele Valuutafondile. Eriti sellises olukorras, kus turud on närvilised nagu praegu, võib igasugune kahtlus, et Euroopa Keskpanga otsused ei arvesta euroala kui terviku huvisid või põhjustada suurtele riikidele olulist kahju, stabiilsust kõigutada.

Nice’i lepingu sätted tuleb ümber vaadata. Poliitilistel põhjustel ei ole see kerge. Samas on järjest selgem, et euroala vajab püsimajäämiseks radikaalseid reforme. Häälte jagunemine Euroopa Keskpangas veel üks selline reformi vajav aspekt.

Copyright: Project Syndicate, 2010.

Hetkel kuum