Tootjad: jaeketid käituvad kui diktaatorid

"Selle vahel, mis letil kajastub ja see, mis sealt minuni jõuab, on ikka suured käärid," tõdeb üks Rimi väiketootja. "Nad sunnivad oma suhtumisega praktiliselt põlvili sind," lisab teine. 

Tootjad kasutavad jaeketiga suhte kirjeldamiseks väljendeid nagu "kettide diktaat" ja "jõupositsioon" ning räägivad nendega sõlmitavast lepingust kui keti esitatud ultimaatumist. Kartes kaupluste pahameelt, nõustuvad neist mitmed aga sel teemal vaid anonüümselt rääkima.

Lepingute ultimaatumiks pidamise põhjuseks on asjaolu, et jaeketid on välja töötanud standardlepingud, mille põhitingimused on n-ö kivisse raiutud ja tarnijatel ei jää tavaliselt üle muud, kui nendega leppida.

Standardlepingutesse, mis koosnevad peamiselt tarnijale ja mitte jaeketile pandavatest kohustustest, on näiteks sisse kirjutatud kopsakad trahvid, mis tarnijat ähvardavad pea iga eksisammu juures.

Äripäevale teadaolevalt tuleb Rimi tarnijatel maksta 450 eurot (7000 krooni) iga juhtumi eest, mil kauba saatedokumendid ei vasta nõuetele või kauba netokaalu muutusest ei teatata 30 päeva ette. Sama suurt trahvi nõutakse siis, kui tarne hilineb üle tunni või kui kellaaega pole kokku lepitud, aga tootja ei toimeta kaupa kohale kokkulepitud päeval ega ole sellest 24 tundi ette teatanud.

Põltsamaa Felixi juht Anti Orav ütleb, et praeguseks üleüldiseks tootjate mureks on just tarnele esitatavad nõuded. Tootjatelt nõutav tarnekindluse protsent on 98-100%. "Selle täitmine oleks mõeldav olukorras, kus tellimused tuleksid aegsamini. Aga praegu nõutakse sellist tarnekindlust ka 24tunnise etteteatamisega," ütleb Orav.

Ta leiab, et tarnija ja hankija vahel toimub liiga vähe infovahetust, et tagada mõistlike laovarude juures nii kõrgeid tarnekindluse määrasid. Orava sõnul teeb ühest hetkest müügi mõttetuks see, kui praktiliselt kogu võimalik müügikasum tuleb trahvina ära anda.

Tarnijaid teeb tigedaks ka see, et kui kaup jääb müümata jaeketi süül, ei saa tootja selle eest ketile trahvi teha. Näiteks just sel nädalal teatasid Rimi ja Selver, et nende jahe- ja külmletid on osas poodides kuumalaine tõttu katki. Kui tootjal tuleks oma seadmete rikke puhul trahvi maksta, siis jaekett saamata jäänud müügi eest seda tegema ei pea.

Teine näide: suured ketid nagu Rimi, Selver ja ETK korraldavad oma logistikat ise, st tootja viib kauba nende kesklattu ja kett ise toimetab selle edasi poodidesse. Suvel oleks tootjate sõnul vaja nn suvehitte viia poodi tihedamini kui kord-kaks nädalas, kuid ketid tarneid tihendanud ei ole, mistõttu müüb tootja kettides populaarseimaid tooteid jällegi vähem, kui nõudlust on.

Põhiline, mille üle tarnijatel kettidega vägikaigast vedada tuleb ja mille pealt kauplusteketid ka teenivad, on soodustus tootja hinnakirjajärgsest hinnast. Osa kettide puhul on selle sisse arvestatud ka logistikatasu, teistele tuleb seda eraldi maksta. Hinnakirja allahindlusprotsendile lisanduvad kampaaniateaegsed lisaallahindlused. Tavaliselt maksavad kampaaniate lisaallahindluse tootja ja kett kahasse, kuid see oleneb ka sellest, kumb osapool on rohkem allahindlusest huvitatud.

Orav märgib, et just viimastel aastatel on lisaallahindluste nõudmine olnud tootja jaoks eriti valulik. "Kui kaubanduskett nõuab lisaallahindlust olukorras, kus turg langeb, on ka tarnijal n-ö vesi ahjus."

Lisaks allahindluse tegemisele tuleb tootjal maksta ketile mahu- ja/või kasvuboonuseid. Neist esimene on kokkulepitud protsent näiteks kuu aja jooksul müüdud kaupade hinna pealt. Teise puhul lepitakse kokku müügieesmärk näiteks aasta peale ja selle täitmisel maksab tootja jaeketile mõne protsendipunkti jagu lisa.

Sellele kõigele lisanduvad turundustasud. Kui osa neist on seotud vaid kampaaniatega (reklaam kliendilehes, riiulil sooduskampaania silt ja väljapaistvam asukoht), siis lepingus võib olla sees ka nõue maksta igakuist turundustasu. Uue tootega sortimenti minnes tuleb ketile maksta ühekordset tasu. Ja selle eest, et kett ostjaga üldse koostööd teeb, küsitakse lepingu haldamise tasu, mis Rimis on 100 eurot (1565 krooni) aastas.

Mida suurem kett, seda kohmakam ta tootjate hinnangul on ja seda raskem on lepingutingimuste või sortimendimuutuste üle läbi rääkida. Eestis on kaks ketti, mille otsustajad ei asu siin. Rimi teeb Baltimaid puudutavad otsused Riias ning Maxima saadab korraldusi Leedust. "Riia ja Vilniuse kontorid ei tea kohalikke olusid nii hästi, kui võiks," räägib üks tootjatest.

Tootjatel ei jää enamasti muud üle, kui keti nõudmistele järele anda. "Vähegi suurem tootja ei suudagi oma toodangut teisiti kui kaubandusketi kaudu realiseerida," selgitab väiketootja.

Autor: Kadri Bank, Aivar Hundimägi