Kõrgete panustega mäng Wall Streetil

Sellegipoolest, 2008. aasta kriisi kajastamise kohapealt on tegemist kahtlemata asjaliku tööga, eriti vaataja jaoks, kes selle arengut ise pidevalt ei jälginud. Nende jaoks aga, kes jälgisid, on filmis vingeid äratundmiskohti ajast, mil pikkade aastate vältel kokkuklopsitud finantsmaailma õrnavõitu kaardimajake järsult kõikuma hakkas ja lagunes.

Lugesin ajakirjast BusinessWeek, kuidas Oliver Stone kõik viimse detailini paika tahtis saada ning koondas enda ümber tõelisi Wall Streeti ässasid, kes filmi tegevustikku kuuluvatel koosolekutel ja börsisaalides ise ka viibinud on. Korrektsuse huvides filmiti mitmed stseenid isegi uuesti. Põhjalikkus ja korrektsus peegeldub ka kõnes - mahlakas, slängist hoiduv keel ja hoolikalt lihvitud dialoogid muudavad filmi mõnusalt nauditavaks.

Tuleb siiski märkida, et filmi keskne tegelane, noor energiakaupleja, just ülemäära tööga konti ei paista murdvat, mida vist päris iga noor pangategelane endale tegelikult lubada ei saa.

Mulle tundub, et üsna erineva filmielamuse saavad need, kes ei ole esimest osa näinud. Teises filmis kaadrisse triiviv päikeseline Charlie Sheen võib uue vaataja jaoks jääda pisut küsitavaks nagu mitmed tekstilisedki viited just esimeses filmis aset leidnud sündmustele.

Hoolimata mõnest täitmata jäänud ootusest, on tegemist siiski väga hea linateosega, mis kuulub minu arvates filmide nimekirja, mille peab elu jooksul ära nägema.