Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõrgete panustega mäng Wall Streetil
Ootasin suvel kinosaalis mingi filmi eel kannatlikult pika reklaamtsükli lõppu, kui ühtäkki ilmusid hiigelsuurele ekraanile äsja vanglast vabanenule tagastatavad esemed… üks sõrmus, üks kuldne rahaklamber ilma rahata, üks mobiiltelefon... ja Gordon Gekko.
Kuigi tean, et ootuste üleskerimine ei tõota üldreeglina midagi head, oli see kahtlemata minu jaoks sügise oodatuim film. Et tegemist on järjega, vaatasin enne kinnominekut uuesti üle ka juba 23 aastat vana esimese osa - ja ootused aina kasvasid - millised dialoogid, milline vaade börsi siseellu, insaiderinfo ja manipulatsioonid nii börsi, kui ka inimestega… mõnus.
Kiire ja tegevusterohke esimese osa jätkuks avastasin paljureklaamitud teist osa vaadates, et börsi avalikkuse jaoks pigem peidetud hingeelu osa peegeldamisest on saanud paljuski suhtedraama. See lihtsalt leiab aset Wall Streeti ümbruses. Minu kui just väga börsi poolest huvitatud inimese jaoks oli see väikeseks pettumuseks.
Sellegipoolest, 2008. aasta kriisi kajastamise kohapealt on tegemist kahtlemata asjaliku tööga, eriti vaataja jaoks, kes selle arengut ise pidevalt ei jälginud. Nende jaoks aga, kes jälgisid, on filmis vingeid äratundmiskohti ajast, mil pikkade aastate vältel kokkuklopsitud finantsmaailma õrnavõitu kaardimajake järsult kõikuma hakkas ja lagunes.
Lugesin ajakirjast BusinessWeek, kuidas Oliver Stone kõik viimse detailini paika tahtis saada ning koondas enda ümber tõelisi Wall Streeti ässasid, kes filmi tegevustikku kuuluvatel koosolekutel ja börsisaalides ise ka viibinud on. Korrektsuse huvides filmiti mitmed stseenid isegi uuesti. Põhjalikkus ja korrektsus peegeldub ka kõnes - mahlakas, slängist hoiduv keel ja hoolikalt lihvitud dialoogid muudavad filmi mõnusalt nauditavaks.
Tuleb siiski märkida, et filmi keskne tegelane, noor energiakaupleja, just ülemäära tööga konti ei paista murdvat, mida vist päris iga noor pangategelane endale tegelikult lubada ei saa.
Mulle tundub, et üsna erineva filmielamuse saavad need, kes ei ole esimest osa näinud. Teises filmis kaadrisse triiviv päikeseline Charlie Sheen võib uue vaataja jaoks jääda pisut küsitavaks nagu mitmed tekstilisedki viited just esimeses filmis aset leidnud sündmustele.
Hoolimata mõnest täitmata jäänud ootusest, on tegemist siiski väga hea linateosega, mis kuulub minu arvates filmide nimekirja, mille peab elu jooksul ära nägema.