• Jaga lugu:

    Eesti strateegiline valik: Baltimaast Põhjamaaks

    Ühtviisi palju on neid rahvusvahelisi arvamusliidreid, kes ülemöödunud aastal lahvatanud ülemaailmse majanduskriisi alguspäevil võimalikult suuri riiklikke abipakette (ja sellega kaasnevaid defitsiite) soovitasid ning neid, kes nüüd ammugi üle pea kasvanud defitsiitide pärast muretsevad.
    Arvamusliidrite heitlikkuse võttis suurepäraselt kokku the Economist oma tänavu jaanuaris ilmunud esikaaneloos - "Kriisi alguses aitasid valitsused maailma majandust päästa, nüüd on neist endist saanud probleem."
    Mis seal salata, valdava osa Euroopa Liidu liikmesriikide eelarvepoliitika on tõepoolest olnud üksjagu heitlik ning kokkulepitud fiskaalreeglite eiramine viis nii mõnegi riigi sügavasse võlalõksu, kust pääsemine näib kohati lootusetu.
    Kui kriisi alguses levis arvamus, et Eesti ujub eelarvekulusid kokku tõmmates vastuvoolu, siis nüüd on vool pöördunud ning Eestil arvestatav edumaa.
    Konsolideerimised on läbi, kohandumine toimunud ja saame investeerida uude kasvu.
    Kriisi kõrghetkel oli suure defitsiitidega riikide majanduslangus reeglina väiksem kui neil, kes kiirelt kulud tuludega kooskõlla viisid. Kuid praeguseks on selge, et see oli laenatud kasv ehk edasilükatud langus.
    Ei pääse kärbetest ka need, kes kriisi ajal rasked otsused edasi lükkasid. Erisus on vaid selles, et kärpides kulud tuludega vastavusse kriisi haripunktis võib loota ja eeldada avalikkuse toetusele.
    Kuidas õnnestub paljudel Euroopa Liidu valitsustel selgitada oma riigi kodanikele vajadust kärpida avalikke kulutusi ajal, mil majandus ümberringi juba kasvab, on paras pähkel. Rääkimata enamikke Euroopa Liidu riike kummitavast vajadusest tõsta makse, sest pelgalt kärbetega nii suurest puudujäägist ja kuhjunud võlakoormast jagu ei saa.
    Olgu võrdluseks öeldud, et Eesti pöörab pärast kriisiaegseid maksutõuse maksukoormuse taas langusesse - 2011. aastal langeb koormus 0,6 protsendipunkti võrra, 35,5 protsendilt 34,9 protsendini ning see maksukoormuse langus kiireneb 2012. aastal veelgi.
    Eesti sisepoliitikas eristuvad minu arvates vägagi selgelt poliitikud, ajakirjanikud ja teised arvamuse avaldajad, kes on kursis rahvusvahelise tipparvamusega ning need, kes oma kodust kaugemale ei näe.
    Suur võib olla lühinägelike üllatus, kui kodus maapõhja kirutud kiire majanduslangusega Eestist on saanud taas Euroopa Liidu kiireima kasvuga riik. Üleminek eurole, kasvavad investeeringud ning uued (valdavalt kõrgema lisandväärtusega) töökohad.
    Ei devalveeritud krooni, ei kärbitud pensione. Valitsussektori reservid ületavad jätkuvalt laenumahu ning tasahilju paranevad ka erasektori näitajad.
    Igaüks, kes loeb aastataguseid pealkirju, saab tagantjärele targana eristada visionäärid ja šarlatanid.
    Majanduskriisi ajal on avalik arvamus heitlik ning seetõttu eristuvad selgemalt kindlas suunas juhtivad riigimehed ja iga arvamuspuhangu järgi muganduvad tuulelipud.
    Kasutasin varakevadel ühe parlamendiarutelu elavdamiseks väidet, et Eesti on riigirahanduses Euroopa meister. Kes vähegi mõistab avalike esinemiste hingeelu, sai aru, et see polnud mõeldud mitte praalimisena, vaid teadliku torkena diskussioonile särtsu lisamiseks.
    Särtsu sai üksjagu ning seda - objektiivselt muuseas igati tõele vastavat - väidet on esile tõstetud nii tunnustuse kui sügava irooniaga. Ometi pole Euroopa parima staatus selles küsimuses mingil juhul eesmärk iseeneses. Meil pole käsil mitte meistrivõistlused, vaid individuaalne sooritus kriisist väljumiseks.
    Olulisem kui parim võrdlustulp suures graafikus on see, et me ei päranda oma kriisi hiigellaenuna järgmistele põlvkondadele.
    Ka Maastrichti kriteeriumidele vastamine pole Eesti jaoks oluline mitte selleks, et rõõmustada Brüsseli või Frankfurdi tähtsaid ametimehi - tasakaalus eelarvet ja väikest võlakoormat on eeskätt vaja Eesti enda jaoks. Ütlen ausalt, et ma ei kujutaks ette oma tööd eelarve koostamisel olukorras, kus näiteks viiendik eelarvest läheks vanade võlgade klattimiseks.
    Siit saab vastuse ka küsimusele, kas Eesti peaks oma eelarvepoliitikat muutma nüüd, mil euro on kindlalt käes. Maastrichtis lepiti kokku alumine piir, eesmärk võiks igal riigil olla ambitsioonikam.
    Kuid ühel stabiilselt kasvava majandusega riigil pole veenvat õigustust pidevaks eelarvepuudujäägiks. Loogiline eesmärk pole mitte väike defitsiit, vaid tasakaal ning kiire kasvu aastatel ka ülejääk.
    Iga väiksemgi eelarvedefitsiit suurendab laenukoormust ja/või vähendab reserve. Sestap pole ime, et soovime jõuda kogu valitsussektori tasakaaluni juba 2013. aastal. Huvitaval kombel pole seda eesmärki vaidlustanud ka opositsioon, kes samas ei põrku tagasi arvukate lisakulude taotlemisest.
    On ju tõsi, et tuleva aasta eelarves pole valdav osa haridus-, sotsiaal- või tervishoiukulusid veel absoluutnumbrites Põhjamaade tasemel, samas ületades kõikide lähiajalookaaslaste (loe: ülemöödunud kümnendil iseseisvuse taastanud riikide) vastavaid näitajaid.
    Euro tuleku kontekstis räägitakse sageli, et võrdlus Euroopa parimatega muutub selgemaks ning näeme selgemalt ka oma elatustaseme mahajäämust. Ma pole sugugi veendunud, et see on halb, pigem vastupidi.
    Võrdlus parimatega saab olla üksnes motivaator edasiseks arenguks ja tunnistuseks, et oleme edukalt sooritanud ülemineku saatusekaaslaste liigast Euroopa kõrgliigasse.
    Liikumine Baltimaast Põhjamaaks ongi Eesti visioon, mille puudumise pärast väheambitsioonikad kurdavad.
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum

“Teie sertifikaat, palun!” - Aga palun!
Koroonasertifikaadist saab restoranis või kontserdile minnes lähikuudel uus normaalsus. See ebamugavus on hind, mida tuleb meil maksta elu ja majanduse sulgemise vältimiseks kolmanda koroonalaine ägenedes, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Koroonasertifikaadist saab restoranis või kontserdile minnes lähikuudel uus normaalsus. See ebamugavus on hind, mida tuleb meil maksta elu ja majanduse sulgemise vältimiseks kolmanda koroonalaine ägenedes, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Nasdaqi indeks ainukesena plussis
USA börsil lõppes päev kahetiselt, kui investorid analüüsisid tehnoloogiahiidude tulemusi ning Föderaalreservi avaldust, vahendab Reuters.
USA börsil lõppes päev kahetiselt, kui investorid analüüsisid tehnoloogiahiidude tulemusi ning Föderaalreservi avaldust, vahendab Reuters.
Raadiohommikus: tulemuste sadu ning Hiina hirmud börsil
Hommikuprogrammis tulevad enda värskeid kvartalitulemusi kommenteerima Tallink Grupi juht Paavo Nõgene ning Arco Vara juht Marko-Ove Niinemäe. Juttu tuleb aga muustki.
Hommikuprogrammis tulevad enda värskeid kvartalitulemusi kommenteerima Tallink Grupi juht Paavo Nõgene ning Arco Vara juht Marko-Ove Niinemäe. Juttu tuleb aga muustki.
Lahkuv juht: Ragn-Sells saab endale ägeda uue juhi
Ragn-Sellsist lahkuv juht Rain Vääna kiidab mantlipärijat Kai Realot ja valmistub talle tööd üle andma, enne kui ise uusi väljakutseid otsima asub.
Ragn-Sellsist lahkuv juht Rain Vääna kiidab mantlipärijat Kai Realot ja valmistub talle tööd üle andma, enne kui ise uusi väljakutseid otsima asub.