Miks ma tahan intervjuud Rahumaaga?

Rahata jäid paljud investorid, kes tema edusse uskusid ja tema ettevõtmistesse panustasid.

Küsin Indrek Rahumaalt intervjuud. See ei ole esimene kord. Möödunud aastal, kui Äripäev Alta Capitali rahaprobleemidest, võlgadest, laenamistest, pantimistest ja vaidlustest kirjutas, oli meil ka Rahumaaga intervjuuks aeg kokku lepitud. See ei toimunud tema ootamatu haigestumise tõttu. Ta vastas toona meie küsimustele e-kirja teel. Nüüd lubab ta intervjuu anda, aga ilmselt alles järgmisel aastal, kuna pole aasta lõpus Eestis. Võib-olla siis kunagi järgmise aasta alguses. Aga miks ma temaga üldse intervjuud teha tahan?

Kõigile kuldsed majandusbuumi aastad

Kaardimajake hakkas varisema

Ka teiste eelnevalt üles ostetud firmade eest järelemaksu ehk suurte laenukohustuste tasumisel jäid Alta ja Rahumaa hätta. Finantskriis, teatas ta ise. Kas tõusu jätkudes oleks ehk välja vedanud?

2009. aasta sügisel jõudis mu lauanurgale üks dokument, mille olid umbes pool aastat varem  koostanud KPMG audiitorid. See puudutas Alta Capitali gruppi ja selle tellijaks oli Euroopa suurpank Unicredit, kellele Alta võlgnes üle 40 miljoni euro (üle 600 miljoni krooni).

Pilt, mis sellest avanes, oli kirju. Alta grupi kohustused osutusid ootamatult suureks ehk kokku üle 185 miljoni euro (2,9 miljardit krooni). Pea kogu vara oli nende kohustuste katteks panditud. Ja selle vara väärtus oli kohustustest pea kaks korda väiksem.

Kinnitust sai ka see, milles seisnes Rahumaa ja Alta edu – oskuses raha välja rääkida ja seda suurtes kogustes. Eestis olid tema ettevõtmistesse investeerinud pea kõigi suuremate pankade fondid, aga oli ka palju erainvestoreid. Kõik ootasid oma raha tagasi.

Meeleheitlik katse end Tooli ja Rääski abil päästa

Ja Rahumaa tundus muutuvat närvilisemaks. Näiteks laenas ta suurte protsentidega oma jooksvate kohustuste katteks raha kokku Toomas Toolilt, Toonart Rääskilt, võttis Silvanost. Tal ei olnudki teist valikut, kui pangad teda survestama hakkasid, on ühes vestluses tagantjärele hinnanud Tool.

Toolist sai pärast Rahumaad üks Silvano võtmeomanikke. Ettevõttel läheb väga edukalt. Edule pandi alus aga just Rahumaa ajal.

Segased sisemised skeemid

Teisalt oli Alta suutnud luua üsna keerulise nõuete ja kohustuste vahekorra kontserni siseselt. Sellega maadleb praegu näiteks gruppi kuulunud ASi Alta Foods pankrotihaldur Andres Tootsman.

Ta soovib teha firmas erikontrolli. Sellega on alustatud, aga ei tea, kas võlausaldajad selle lõpuni viimiseks raha eraldada soovivad. “Eks asjaosalised teavad seda kõige paremini ise, kuidas asi tegelikult oli,” viitab ta Rahumaale ja Alta Foodsi juhtinud Jaak Raidile ning Alta juristile Anton Sigalile.

“Kas skeem oligi nii planeeritud, et raskendada igasuguseid tagasivõitmise unistusi? Et kõik asjad on võõrandatud ja siis täiendavalt koormatud ka?” küsib ta.

See on viide konkreetselt Riia piimatehast omanud RPS Holdingu kohta. Aga ka selle kohta, et tegelikult võitis ju Alta Foods kohtus lõpuks Kruudat ja Lutermat, kes peaks Alta poolt kunagi ammusel 2008. aastal tehtud 100 miljoni kroonise ettemaksu lõpuks tagastama.

Küsimus on aga, kellele siis tagastama? Toonart Rääskile kuuluvale Ahtri Majale ja Otto Tamme omanduses olevale Dalton Eestile, kes selle nõude kümmekond korda odavamalt Altalt enne pankrotti ära võtsid?

Ent siiski, kas Rahumaa oleks välja vedanud? Jah, buumi jätkudes oleks palju asju juhtunud. Oleks natuke neid firmasid hoidnud, mõnda veidi järele aidanud ja uuesti maha müünud. Ja oleks ka kasu saanud. Aga ei vedanud välja. Ja proovis ka viimase minutini näidata, et siiski on kõik veel võimalik. 

Miks teha temaga intervjuud? Esiteks, temalt peab küsima, mida ta on valesti teinud. Ja ka seda küsima, mida ei ole valesti teinud. Kuigi see viimane küsimus ajab teda telefonis natuke naerma.

Ja tegelikult veel üks oluline küsimus – kuidas rääkida pankadelt välja miljoneid, kui neid endal ei ole?

Kogemus maksab ja õpetab. Ka vigadest õpitakse.