Kaupade ladustamisel uued mängureeglid

Eesti Logistika- ja Ekspedeerimise Assotsiatsiooni eestvedamisel hakkasid veebruarist kehtima vabatahtlikud ladustamise üldtingimused. Kui ekspedeerimise ja autovedude tingimused kehtisid Eestis juba aastaid, siis laondus oli seni raamistamata.

Töörühma juhi Jaan Lepa sõnul valmisid nii ühe valdkonna nn sisekorraeeskirjad, mis põhinevad rahvusvahelisel praktikal ja on kohandatud Eesti õigusruumi ning kehtivad siis, kui osapooled on selles kokku leppinud.

Üldtingimuste väljatöötamises osalenud ASi Schenker tegevdirektor Meelis Arumeel ja OÜ Unieveem Eesti tegevjuht Mart Melles kommenteerisid, et vajaduse tingimuste kui kvaliteedistandardi järele tekitas olukord, kus ladustamise lepingutes kliendiga ei olnud otstarbekas kõiki võimalikke olukordi läbi kirjutada ja seetõttu viis hiljem probleemide tekkimisel lahenduste otsimine kohtus käimiseni.

Põhjus oli ka see et Eesti pangad hakkasid laopidajatele vastuvõtmatult võlaõigusseadust tõlgendama, soovides omad riskid maandada laopidajate arvel.

"Tekib olukord, kus kaup müüakse võlgade katteks maha ning pank kui kauba uus omanik on eelkõige mures oma raha pärast ja teises järjekorras saab oma kulud kaetud, kui raha jääb, laopidaja, kes on teinud kulutusi kauba ladustamisel," selgitasid Arumeel ja Melles. "Nüüd on nende tingimuste alusel õigus laopidajal kaupa kinni pidada ning esmalt kaetakse laopidaja kulud ja siis alles ülejäänute omad."

Pank tuleb mängu ka seoses laokirjaga. Sellele on pühendatud terve üldtingimuste II peatükk, mille järgi on nüüd nüüd kolm osapoolt - kaupa ladustav laopidaja, kolmandalt osapoolelt ehk pangalt laenu saanud kauba omanik ja pank.

"Selline mudel toimub mujal maailmas juba edukalt üle 50 aasta, kuid Eestis on veel üsna uus. Üldtingimuste kohaselt maandatakse riskid selliselt, et ladustaja ei anna kauba omanikule kaupa välja enne, kui pank on seda aktsepteerinud ehk klient on talle väljaviidava kaubakoguse eest tasunud. See osa puudutab just kaupu, mida Eestis ladustatakse ja viiakse kolmandatesse maadesse," lisas Melles.

Et laondus on tihti rahvusvahelise kaubavahetuse osa, kasutavad Eesti laopidajad nüüd Euroopa laopidajatega analoogilisi mängureegleid, lihtsam on sõlmida lepinguid klientidega väljaspool Eestit ja saada oma tegevusele kindlustust.

Ettevõtted tingimuste vajalikkuses siiski üht meelt ei ole. Näiteks Via3Li tegevjuht Elmer Maas leiab, et ei oska enda ärile neist kasu või kahju näha. "Usun, et üldtingimustest on abi alustaval ettevõtjal või tudengitel, et ennast teemaga kurssi viia," lisas Maas.

Seni lähtus ettevõte tema sõnul lepingute sõlmimisel ühelt poolt kliendi nõudmistest ja vajadustest ning teisalt seadusega ette nähtust, näiteks toidu- ja veterinaarameti nõuded toiduainete käitlemisele. "Ettevõttesiseselt lähtume oma tegevuses ISO 22 000 raames enesele kehtestatud reeglitest," lisas Maas.

Kui üldtingimustes sätestatu ühtib poolte arusaamaga omavaheliste õiguste-kohustuste tasakaalust, hoitakse aega kokku läbirääkimiste ja dokumenteerimise pealt.

Kliendid peaksid lisaks ladustamislepingule kindlasti ennast kurssi viima ka vastavate üldtingimustega, eriti oluline on endale selgeks teha laopidaja vastutus, sest tavaliselt määratletakse üldtingimustes vastutuse piirid, mis kuuluvad hüvitamisele laopidaja süül tekkinud kahjude puhul. Üldine praktika on, et maksimaalselt 2 SDRi (2,31 eurot) kahjustunud/kadunud kauba kilogrammi kohta, kuid mitte rohkem kui 100 000 SDRi (115 452,38 eurot) ühe juhtumi või juhtumite kohta, mille on põhjustanud sama sündmus. Seega on laopidaja vastutus väga piiratud.

Soovitus oleks kindlasti kauba omanikul oma kaup kindlustada võimalikult laia kindlustuskattega ning tunda huvi, kas laopidajal on olemas vastutuskindlustus ning millised on konkreetse kindlustuse hüvituspiirid.