Vaatan valimiseelseid debatte ja hing täitub mõõtmatu õnne ja tänutundega. Nii palju on hoolivaid inimesi ja ettepanekuid, kuidas uute imettegevate regulatsioonide ja maksudega kõiki õnnelikuks teha, neid tuleb kui küllusesarvest.
Tasuta teenused on aga vaid muinasjutus. Tegelikus elus makstakse need kinni majanduse konkurentsivõime langusega. Mul on hea meel, et rahandusministeerium on suutnud tagasi tõrjuda kõik ahvatlused ja järginud põhimõtet: vastavalt võimalustele. Ehk nagu ütles mu vanaema: "Suu tuleb seada säkki mööda."
Niisiis, iga teenuse ellukutsumiseks tuleb vaadata, kui palju see maksab ja kas meil seda vaja on. Kui me isiklikus elus mõtleme kodu remontida, arvestame, kas meil on piisavalt raha, et tellida teenust, või peame ise pintslit vibutama. Või kui tahame osta autot ja meil on raha vaid baaspaketi jaoks, pole mõistlik tahta valuvelgi ja teisi vidinaid. Argumendiks ei saa olla, et naabril on. Võib olla on naabril tasuvam töö? Või alustas ta raha kogumist varem.
Samamoodi on riigi teenuste osutamisega. Iga teenus on mingi hinnaga ja meil tuleb see kinni maksta. Sest pole sellist raha nagu "riigi raha" või "kohaliku omavalitsuse raha" - ei riik ega omavalitsus loo väärtusi, nad vaid administreerivad ja jaotavad ümber neid väärtusi, mida kodanikud ja ettevõtjad on loonud. On täiesti tavaline, kui omavalitsusjuht teatab uhkusega rattatee või koolimaja avamisel, et see on tehtud linna rahaga. Mäletate, kuidas vana Vestmann imestab Eduard Vilde "Pisuhännas": "Sa tulid mu tütrele kosja minu enda rahaga?!" Nii ei valmiks koolimaja iial, kui see peaks valmima (oma)valitsuse rahast, sest seda raha lihtsalt pole. On vaid meie teenitud ja (oma)valitsusele loovutatud raha.
Maksud kui toimetulekutoetus. Kui lähtuda sellest, et riik saab teatud teenuste osutamiseks meilt toimetulekutoetust, siis peame, nagu toimetulekutoetustega ikka, vaatama, kas toetuse saaja üldse kvalifitseerub. Kui jah, siis peaks vaatama, milliseks toetuseks see raha läheb. On meil seda vaja?
Lugesin raamatut kahest britist - üks arvab, et Rolls-Royce on maailma ebaefektiivseim auto, teine kostab, et pole midagi šikimat kui olla maailma ebaefektiivseima auto omanik. Seega vajab efektiivsus vahel ka staatuslikku väljanäitamist. Elik, vanad ja jõukad maad võivad endale vahel lubada tegevusi, mida meie ei või. Oleks ju absurdne, kui keegi tahaks meie keskmise palga juures osta Rolls-Royce'i. Kuid riigilt nõuame millegipärast, et ta peab maksma selle ja tolle eest, toetama nii- ja naasuguseid, kaitsma kõike ja kõiki.
Seotud lood
Et riigiametid või elutähtsate teenuste osutajad pakuvad küberkurjategijatele huvi ei üllata kedagi. Tõsiasi, et igapäevaselt rünnatakse ka väikeettevõtteid tuleb ilmselt paljudele uudisena – sageli ka neile endile.
Enimloetud
3
Tesla ostuga võiks oodata
6
“A kust leiad sina ööga 100 000 eurot?”
Hetkel kuum
Tesla ostuga võiks oodata
“A kust leiad sina ööga 100 000 eurot?”
Tagasi Äripäeva esilehele