Euroopa solidaarsus ei tohi kaotada riikide omavastutust

Äripäeva lugejate küsimustele vastas neljapäeval riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas. Kallas ei pea vajalikuks muutusi muutuste pärast ning hindab kõrgelt stabiilset ja ühtlast arengut.

Kas peate õigeks, et riik eelistab endale kuuluvaid äriühinguid energeetikas? Olen alati olnud vaba konkurentsi pooldaja. Usun, et mida rohkem teenuse või toote pakkujaid, seda suurem valikuvabadus tarbijal ja seda parem hind. Ajalugu meil ja mujal on näidanud, et riigile kuuluvate ettevõtete eelistamisest turuolukorras tuleb rohkem kahju kui kasu. Usun, et see on nii ka energeetikas.

Milline on Teie nägemus haldusreformist? Minu arvates ei ole matemaatiline lähenemine haldusreformile päris õige. Tuleb eelkõige vaadata, mis on selle eesmärk ja kuidas seda saavutada. Oluline on see, et inimestele ka kõige kaugemas Eestimaa punktis jääks võimalus tarbida vajalikke teenuseid oma kodukoha lähedal. Kui aga omavalitsuste konsolideerimine viib selleni, et näiteks sotsiaaltöötaja on abivajajast kaugel, siis ei pruugi see kokkuvõttes riigile kaasa tuua kulude kokkuhoidu ning samuti võib inimesed suunata elama suurematesse asulatesse. See ei tohiks olla haldusreformi tagajärg.

Omavalitsuste koostööks liitmisteta on Eestis päris palju võimalusi ka praegu ja selle kohta on ka päris häid näiteid, olgu siis tegemist ühise osalusega veemajanduse projektides või koolibussiliinide kavandamisega.

Milliseid muudatusi peaks lähiaastatel tegema Eesti maksusüsteemis? Eesti on olnud edukas, sest meie maksukeskkond on olnud stabiilne ja selge. Seetõttu olen seisukohal, et ei peaks parandama midagi, mis töötab. Samas igat süsteemi annab täiustada. Rida muudatusi tehti jaanipäeva eel. Tulumaks alaneb protsendi võrra, metsaomanikud said võimaluse maksuvabalt maha arvata metsade uuendamiseks tehtud kulud, koolituskulud vabastatakse erisoodustusmaksust. Rahvusvahelised hindajad on Eestile ette heitnud tööjõu kõrget maksustamist. Tasub kaaluda, kuidas siin jätkata. Üks võimalusi on sotsiaalmaksule lae seadmine.

Kuidas hindate riigi käitumist Tallinna Vee erastajate suhtes? Tallinna Vee erastas Tallinna linn, seega riigil ei olnud selles suurt rolli. Riigi roll on regulatiivse raamistiku loomine. Erastamisel lähtuvad erastajad sellest, mis reeglid on riigis sellele tegevusalale paigas, ja neil on mõistlik eeldus, et reeglid jäävad selliselt ka kehtima. Kui neid reegleid muudetakse ja esitatakse karmimaid nõudeid, kui esialgu lubatud, tekib investoril õigustatud küsimus, kas selliste reeglite kehtides ta oleks endale võtnud sellised kohustused, nagu ta erastamisega võttis. Seega ma arvan, et küsimus on üldisem ja riik peaks olema väga ettevaatlik ettevõtluskeskkonna muutmisel, sest see annab signaali ka teistele investoritele.

Milline on Teie nägemus ELi kriisist ning kas ELi võlakirjad oleks mingi reaalne lahendus? Probleem on tõsine ja ei ole kindlasti ainult ühe või kahe riigi mure. Euroopa Liit on üles ehitatud solidaarsuse põhimõttele ja Eesti on nende põhimõtete vilju saanud kasutada juba kümmekond aastat. Ühised võlakirjad tähendaksid kohustuste jagamist ja nende kohustuste võtjate elu kergendamist. Seda ei saa pidada õiglaseks. Eesti soovib sellist ELi, kus kehtiks solidaarsuse põhimõte, kuid riigid ka vastutaksid tehtud otsuste eest. Euroopa Stabiilsusfond, milles Eesti osalemist riigikogu täiskogu peatselt arutama hakkab, on sarnane Rahvusvahelise Valuutafondiga, mis viimastel kümnenditel aidanud hädast välja paljusid riike. Kriisis riikidele antakse laenu, kuid nõutakse neilt ka majanduse korrastamist.

Koalitsioonilepingus mainitakse, et riik kavatseb tegeleda kapitalituru arendamisega. Tänaseni näha veel mitte ühtegi konkreetset sammu, miks? Olen seda meelt, et riigile kuuluvad ettevõtted on reeglina ebaefektiivsemad, kui erakapitalil põhinevad ettevõtted. Seega toetan ettevõtete erastamist võimalikult suures ulatuses. Riik ei peaks tegelema ettevõtlusega kohtades, kus sellega soovivad tegeleda erainvestorid. Samas, enamik riigile kuuluvatest ettevõtetest juba on erastatud ja nende üksikute osas, mis on jäänud, on riigi omandil pigem muud kaalutlused. Aga ka nende ettevõtete puhul saaks kaaluda ettevõtte tükeldamist ja osadena erastamist, et säilitada küll riigi strateegiline huvi, kuid samas loobuda osast, kus erakapital oleks efektiivsem.