Kunstlik kiusatus võtta riske. Madala marginaaliga ja piiratud kohustusteta pangal ei ole palju kaotada ning ta kipub spekuleerima - tendents, mida on teravdanud hoiuste kindlustus ja "liiga suur, et pankrotistuda" poliitika. Tulemuseks on rohkem stiimuleid riskide võtmiseks. Nii ongi pankadele, kes on lähedal läbikukkumisele liberaalsetes süsteemides, perversne kiusatus võtta riski.

Just sel põhjusel hakkas kriiside arv ja ägedus kasvama pärast finantssüsteemi liberaliseerimist arenenud riikides 70te alguses, alustades USAst. Uus haavatavus on teravas kontrastis ülereguleeritud II maailmasõja eelse stabiilsusega. Kriisid USAs 1980ndatel ning Jaapanis ja Skandinaavias 1990ndatel näitasid, et liberaliseerimine ilma nõuetekohase regulatsioonideta põhjustab ebastabiilsust.

Ideaalses maailmas konkurentsi ja stabiilsuse tasakaal võiks olla reguleeritud. Probleem on selles, et regulatsioonid tõenäoliselt ei kõrvaldada täielikult turutõrkeid: konkurentsi ja stabiilsuse tasakaalutust saab leevendada, kuid ei saa kõrvalda.

Näiteks Ühendkuningriigi Iseseisev Panganduskomitee on teinud ettepaneku hoida lahus jaepangandust investeerimispangandusest, luues eraldi kapitaliseeritud vaheseinad panga valdusfirmades. Selle eesmärk on minimeerida stiimuleid mängides riigikindlustusega, lubades samal ajal mastaabisäästu pangandustegevuses.

Aga vead ilmnevad detailides. Nii on kriis mõjutanud nii universaal- kui ka spetsialiseerunud panku. Lisaks jätab mõistete jae- ja investeerimispangandus vaheline piir halli ala, luues soovimatuid stiimuleid ning probleem ei lahene. Riskantsed tegevused liiguvad aladele, kus regulatsioonid puuduvad.

Põrumist reguleerimises paljastas finantskriis, mis algas aastal 2008, rõhutades vajadust keskenduda reformidele, mis annavad pankadele õiged stiimulid. Kui aga minevikust on midagi õppida, siis peaksime olema teadlikud regulatsioonide piiratusest.