Kui elu liialt argiseks, iseenesestmõistetavaks ja näiliselt igaveseks muutub, siis Nicole Kasselli uusim linateos toob maa peale tagasi.

"Pole midagi karta" ei sobi vaatamiseks neile filmisõpradele, kel on soov näha midagi üdini lõbusat, murevaba ja muinasjutulist.

Olgugi et selles filmis on rohkelt humoorikaid ütlemisi ja kohti, on see pigem nukra alatooniga mõtlemapanev lugu, mis mõeldud neile, kel on vaja, et neid aeg-ajalt mugavast argisusest üles äratataks ja neile meelde tuletataks, et elu tuleb elada. 100 protsenti ja iga päev!

See on linateos, mis lajatab reaalsusega pähe. Eriti eelmise nädala sündmuste valguses, kui sai teatavaks kurb uudis Steve Jobsi surmast.

Kõnealuse filmi kangelannal Marleyl (Kate Hudson) diagnoositakse vähk. Ta jääb selle kõige juures positiivseks ega satu kohe masendusse, kuid kõik järgnevad päevad pole siiski täis rõõmu ja naeru ei talle ega tema perele-sõpradele.

Raviprotseduur, mõtted surmast ja ühtäkki tärkavad tunded oma raviarsti vastu tekitavad temas ebakindlust ja hirmu.

Jah, sellest filmist võib leida lapselikke, mõnevõrra imalaid või ebarealistlikke kohti - näiteks pilvepiiril istumine või jutuajamised jumalaga, keda kehastab muide Whoopi Goldberg. Ometi ei vähenda need katked minu silmis filmi lihtsuses peituvat sisukust, osatäitjate ehedat näitlejameisterlikkust ja kogu ettevõtmise peamist ülesannet õlale koputada ja küsida, kui täiel määral kinopublik seni elanud on või elab.

See on film argipäevast, inimsuhetest, pereelust, elamisest, huumorist, armastusest, hirmudest ja ebakindlusest - ühesõnaga kõigest igapäevasest. Tundliku närviga vaatajal soovitan taskurätiku kaasa võtta. Üldiselt lõppeb film positiivse noodiga. Kui asjale muidugi nii vaadata...