Pööratud püramiid nõuab pensionipuhkuselt lõivu

Pensionisüsteemi fundamentaalne viga seisneb selle disainis: ta on kujundatud etappi, kus arengumaast on saamas arenenud maa. Kus on kõrge sündivus ja suur noorte osakaal ehk palju tulevasi maksumaksjaid ning vähe kõrges eas inimesi ehk võimalikke pensionisaajad. Samas on tekkinud ootused sotsiaalse kindluse suhtes.

Disainivea paradoks seisneb aga selles, et luues pensionisüsteemi, loodi ühtlasi ka tema lagunemise alus. Nii on nüüdseks enamikus riikides rahvastikupüramiid pöördunud, sest kindlustatud heaolu teeb laisaks - ei taha lapsi kasvatada ega vanemas eas tööl käia. Varsti ei ole lihtsalt piisavalt maksumaksjaid, kes tasuksid pensionipuhkuse eest.

Debatt on aga ühemõõtmeline ja piirdub status quo säilitamisega: arutelu skaalal on vaid kaks mõõdet - kas pensionisüsteem säilib või ei. Lahendus on justkui vaid teineteist välistav. Tegelikult on lahendusi mitu ja tulekski pigem keskenduda nendele.

Üks variant on kasutada ära eatõusuga kaasnenud eelised: olla pikalt aktiivne ja lükata pensionile minek võimalikult kaugele edasi. Teine variant on lasta pensionid kinni maksta ülerahvastatud riikidest meelitatud tööjõul. Kolmas variant on pensionid sootuks kaotada. Mõni lahendus ei pruugi toimida. Näiteks neljanda võimaluse, kasvatada iivet, võib Eesti puhul ilmselt maha kanda. Pärast sisuliselt kahekümneaastast rahvastiku kahanemist ei ole oodata trendi muutumist.

Ka ainult riigile ei saa loota. Nii otsustas valitsus kriisiaastatel lükata pensionireform tahaplaanile ning kaotas päevapoliitilistel kaalutlustel lubatud omapoolsed sissemaksed II sambasse, selmet teha strateegiline otsus ja vähendada koos palkadega ka jooksvaid pensione. Sissemaksete peatamiseks seadust muudeti, pensionite külmutamisvõimalus pareeriti väitega, et seda ei võimalda seadus.

Küsimus on ka, kes peaks tuleviku eest muretsema. Kas tasub näiteks panustada kõrgeid fonditasusid võtvatele, kuid keskpäraseid tulemusi saavutatavatele fondihalduritele või teha seda hoopis ise? Viimase soodustamiseks võiks luua näiteks personaalsed investeerimisplaanid - igaüks saaks II pensionisamba raha ise investeerida, kuid raha ei saa enne pensionipõlve välja võtta. Muus osas toimiks sammas nagu praegu II pensionisammas.

Üldiselt soovitab Äripäev toetuda kahele sambale: tervele mõistusele ja heale tervisele. Esimene aitab nii elus paremini hakkama saada kui ka planeerida pensionipõlve, pidades paremini silmas oma investeeringuid. Olgu siis I, II, III või mõnda alternatiivsesse pensionisambasse. Teine aga lubab kauem kasu lõigata esimesest.

Autor: ÄP