Eriarvamusel riigikohtunikud

Riigikohtu esimees Märt Rask tunnistas, et ülemastme kohtus toimus sel teemal pingeline arutelu ning otsus sündis napi häälteenamusega. Riigikohtu kodulehel on eriarvamusele jäänud kohtunikud ka oma seisukohad avaldanud. Äripäev toob ära mõned.

Eesti kohustub maksumaksja rahaga tagama endast kordades jõukamate euroala riikide, samuti nende riikide erasektori (pankade) jätkusuutlikkuse. Mõte on ilmselt selles, et nende riikide elanikkond on harjunud heaoluga, mida tuleb hoida nii kaua kui võimalik. Eesti elatustase võib ohutult langeda. Eesti on väike riik, rahvas kannatlik ja mõistev: pingutas euro saamise nimel, et täita Maastrichti kriteeriumid, majanduslanguse saabudes ning eelarve tasakaalu huvides leppis nurinata tehtud kitsendustega. Kas see ei ole ülekohtune? Või ongi see kaasaegses tähenduses riigi rajatus vabadusele, õiglusele ja õigusele (PS preambul). Olen nõutu.

Ma ei saa jaatada teooriat, mille kohaselt globaliseeruvas maailmas saavad kõik mõisted – ka näiteks „suveräänsus“ – uue „üldimbuva“ sisu, mille kohaselt kõik loovutavad „vabatahtlikult“ kõikidele kõiki aastatuhandete jooksul loodud identiteedi elemente, et seeläbi kõikidega kõige paremini kõiksust jagada.

Seetõttu on Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritud suveräänsus – minu tõlgenduses välistest oludest sõltumatu võimalus (ja miks mitte ka uhkus) iseotsustamiseks – põhiline kriteerium, mis määrab oma riiki vääriva rahva õigusliku staatuse.

Käesoleva kaasuse kübaratrikis on asja põhiolemus minu arvates kogu näiliselt intensiivselt kulgenud poleemika juures jäänud ilusasti varjatuks, nagu musta kunsti puhul ikka. Nimelt üritatakse jätta muljet, et tegemist on euroala (raha) probleemiga, mis päädib valuuta stabiilsuse tagamisega. Tegelikult tunnistavad kõik menetlusosalised, et ESMLi puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu õigusega, vaid et tegemist on rahvusvahelise lepingu valdkonda kuuluva kokkuleppega. Elementaarne küsimus, mis peaks kohe järgnema, on – miks peaksid ELi liikmed tahtma omavahel sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole hõlmatud nende endi liidu õigusega? Ja sama elementaarne on ka vastus – õiguskantsleri poolt vaidlustatud sätteid ei oleks võimalik ELi õiguse raames kehtestada, sest seal kehtib teatavasti konsensusliku otsustamise põhimõte. Sellest konsensusest jääb Eesti, nagu ka teised ESMLi „väiksemad vennad“ edaspidi ilma. See kinnitab minu veendumust, et vaidlusaluse sätte üheks varjatud eesmärgiks on – hälbida ELi õiguse põhimõtetest ja usurpeerida rahvaste poolt liitu astumisel esinduskogudele antud volituste ulatust. Eesmärk pühendab abinõu… vägagi vana jesuiitide põhimõte, mis minu arusaamaga õigusriigi alustest siiski kokku ei käi.

Otsuse suhtes eriarvamusele jäänutele on mõistmatu otsuse punktidest 175 ja 189 lähtuv mõttekäik, nagu oleks Eestil ESMLi ratifitseerimise järgselt piisavalt erinevaid variante selle välislepingu täitmiseks ja jääb üle vaid välja valida neist variantidest põhiseaduspärased. Tegelikult ongi põhiseaduslik probleem selles, et ESMLi ratifitseerimise järgselt Eestil sisuliselt valikud puuduvad. Asjaolu, et ESMLi tuleb Eestil ratifitseerimise järgselt igal juhul täita tähendab lõppkokkuvõttes seda, et Eesti finantsvõimalused täita siseriiklikult põhiseaduslikke kohustusi vähenevad summa võrra, mille Eesti peab maksma ESMLi täitmiseks. Tähtsusetu on selles kontekstis, millistest allikatest ESMLi täitmiseks vajalikku raha saadakse. Märkigem siinjuures, et olukorras, mil ESMLi artikli 4 lõige 4 peaks realiseeruma, ei ole laenuraha saamise tingimused suure tõenäosusega soodsad.

Raske on nõustuda enamuse arusaamaga, et kui Eesti majandus peaks tulevikus raskustesse sattuma, on ESM üks võimalus abi saamiseks (otsuse punkt 200). Sellise optimismi allikas otsusest ei selgu. Nii otsuses viidatud ESMLi artikli 3 ja artikli 12 lõige 1, aga ka preambuli punkt 6 seovad abi ohuga euroalale. Ainuüksi Eesti majanduse olukord ei kujuta meie hinnangul ohtu euroalale.

On oluline tõdeda, et ESMi otsustusprotsessis on oluliselt vähenenud väikeriikide, sealhulgas Eesti võimalus oma huvide ühiseks kaitsmiseks. Nõutud 85%line häälteenamus on saavutatav juba kuue suurema liikmesriigi otsuse alusel. Liites Saksamaa 27,1464, Prantsusmaa 20,3859, Itaalia 17,9137, Hispaania 11,9037, Hollandi 5,7170 ja Belgia 3,4771 hääled, saame häälteenamuse 86,5438 häälega. Teisisõnu, kuuel liikmesriigil on võimalus otsustada, vajamata selleks ülejäänud 11 liikmesriigi poolthäält. Seega erinevalt  Euroopa Liidu otsustusprotsessidest põhineb ESMi otsustusmehhanism sellel, et panustatud raha määrab hääleõiguse.

ESML artikli 4 lõikega 4 kaasnev Riigikogu eelarvepädevuse loovutamine ei vähenda mitte ainult Eesti suveräänsust, vaid on ka ebademokraatlik, sest rahvas on Riigikogu valimistega volitanud Riigikogu koosseisu liikmeid langetama ise riigieelarvesse puutuvaid otsuseid PS § 65 p 6 ja § 115 lg 1 järgi. 

Üldkogu on ebaõigesti käsitanud ESML-i tavalise välislepinguna (vt üldkogu otsuse p-d 129–130), jättes tähelepanuta, et ESML artikli 4 lõige 4 toob kaasa olukorra, kus väheneb rahva võimalus Riigikogu valimiste kaudu otsustada selle üle, kuidas riigieelarvelisi vahendeid kasutada. Iga-aastase riigieelarve (riigi kõigi tulude ja kulude kohta) vastuvõtmisega teostab Riigikogu rahva nimel riigi eelarvepädevust, mis on riigi suveräänsuse olulisi tunnuseid. Kuna ESML ja selle artikli 4 lõige 4 jääb ESML-i ratifitseerimise korral kehtima ka ajal, kui rahvas valib Riigikogu järgmised koosseisud, siis ei saa rahvas edaspidi Riigikogu valimistega täiel määral avaldada oma poliitilist tahet riigieelarve kulusid puudutavates küsimustes.

Eeltoodust tulenevalt leian, et üldkogu oleks pidanud rahuldama õiguskantsleri taotluse kuna ESML artikli 4 lõige 4 vajab kehtima hakkamiseks rahvahääletuse teel põhiseaduse muutmist.