Kaisa Gabral • 15. august 2012 kell 13:50

"Rootslastele tasub pöialt hoida"

Rootsi plaanib kulude kärpimise asemel majandust ergutada. SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli hinnangul Eesti Rootsist eeskuju võtta selles osas ei tohiks.

Anders Borg ütles läinud nädalal, et valitsus kaalub eelarve eelnõud, mis sisaldaks pikaajalist kasvu kindlustavaid investeeringuid. Samuti kaalub valitsus tänavuse majandusprognoosi tõstmist.

Järgneb intervjuu Peeter Koppeliga.

Mida arvad Rootsi sellisest plaanist? On see mõistlik, vajalik?

Üldiselt kipub alati nii olema, et kui läheb hästi, siis minnakse julgeks ning hakatakse ajama nö. protsüklilist majanduspoliitikat. Iseenesest peaks ideaalis majanduspoliitika olema siiski ettevaatav ja seega paljultki kontratsükliline.

Arvestades strateegilisi trende näiteks rahvastiku vananemise osas, on selge, et arenenud maailmas seisab ees pikem periood, kus senises tempos kulutada ei saa (tulud vähenevad, kulud suurenevad). Rootslased olid selle signaali edastamisel ajaloolist konteksti arvestades viimasel ajal üllatavalt tublid. Nüüd siis veidi vastupidine signaal.  

Kas Eesti võiks ka sääraselt majandust ergutada ja Rootsist šnitti võtta? Miks?

Eesti ja Rootsi on kaks väga erinevat kohta. Ühel on aega olnud kapitali suhteliselt segamatult akumuleerida 200, teisel 20 aastat. See asjaolu peaks olema iga arutelu ees, kus hakatakse Eestit mingiski kontekstis Rootsiga võrdlema.

Kas riik peaks ”stimuleerima?” Madal valitsussektori võlakoormus on Eesti hetkel olulisim kasutamata ”loodusressurss” ning mul on tõsiselt hirm selle ees, et seda hakatakse vallatult kasutusele võtma. Jah, võlgu võiks ju veidi rohkem olla, kuid küsimus on selles, mida saadud rahaga tehakse? Paraku võlakoormuse jõulisemast kasvatamisest rääkivad inimesed kipuvad olema piiratud arusaamaga sellest, mida sõna ”investeering” tähendab.

Äkki ikka ei teeks otsa lahti sellise majanduspoliitikaga, mis Euroopa pankrotti ajas? Äkki ei kuulutaks vaikselt plaanimajanduse võitu ja eeldaks, et väärtuse loob ja initsiatiivi omab ikka erasektor – nii, nagu on normaalne.

Kas ja kuidas oleks Eestil võimalik oma majandust kõige paremini ergutada? Oleks see üldse mõeldav, vajalik?

Minu arusaama kohaselt on meie parim ergutusmeetod see, et me hoiame oma majanduskeskkonna lihtsa, usaldusväärse, maksud madalal ning tekitame sellise olukorra, kus me ei institutsionaliseeri majanduspoliitika tasandil klassiviha sellisel määral, nagu seda on tehtud mõningates neis riikides, mille ettevõtted just seetõttu on oma tegevusest mingi osa siia meile liigutanud.

Rootslastele tasub aga pöialt hoida – kui neil läheb hästi, läheb ka meil enam-vähem hästi. Vähemalt seni, kuni me ei kujuta ette, et me oleme mingiski kontekstis võimelised nende sotsiaalset mudelit kopeerima. Kui me tahame tööhõivet ja seda, et meie pisikeses majanduses ka midagi toimuks, siis käsitleme me rootslasi heade sõpradena, kuid õppida on meil (oma olukorras) neilt peamiselt ajaloolises kontekstis seda, kuidas ei tasuks teha. 

 

 

Hetkel kuum