Teel infokastiühiskonda

Kummastav on fakt, et hiigelpalkade numbrid avaldas riigijuht esmalt avalikuks raadiosaates argumenteerimisel, alles seejärel said need meedia vahendusel avalikuks. Praegune käitumine jätab mulje, et täidesaatva võimu esindaja tegeleb kitsalt vaid enda renomee ja positsiooni kindlustamisega, sest kasutab avalikult vaid seda infot, mis on talle kasulik.

Või pole Eesti riigis piisavalt vahendeid väärusliku info levitamiseks? Maksu- ja tolliamet koondab väärtuslikke andmeid vaid siis, kui valitsus või ministeerium neid küsib.

See tähendab, et ka ajakirjanikel pole teatud infole ligipääsu, ehkki mõlemal juhul koostataks andmed maksumaksja raha eest ja mõlemal juhul teeniksid need maksumaksja huvi.

Vaid valitsuse infovarustajana töötavad ametid kaotavad usaldusväärsust. Kui ühe tegevuse peale kulutatakse rohkem ressurssi, jäävad teised tagaplaanile. Ametite eesmärk ei tohiks olla olema üksnes võimukoalitsioonile sobiliku informatsiooni ette söötmine. Ligipääs teabele peab olema kõigile võrdne, kui jutt pole riigisaladusest.

Kui ühe väikse grupi kätte koguneb nn infomonopol, hakkab kehtima ühesuunaline kommunikatsioon. Valitsusel on seega eelis alati tagataskust välja tõmmata kaart, millega vastaspool pikali tõmmata.

Ebavõrdselt informeeritud ühiskonnas on dialoogi tekkimine raskendatud. Ehk see on ka põhjus, miks viimasel aastal on valitsuse ülbus suure osa rahva jaoks väljakannatamatu ja üha enam inimesi ei toeta ühtegi parteid. Ka opositsioon ei suuda vähese info tõttu valijas usaldust tekitada.

Suvel ütles riigikogu liige Taavi Rõivas avalikult umbes nii: “Oleks vaid lihtsatel inimestel sama palju informatsiooni nagu ministritel, mõistetaks ministreid poolelt sõnalt.”

Kui keerata see vanker teistpidi, et oleks ministritel nii vähe infot, kui näiteks arstidel, mõistaksid nad arste poolelt sõnalt. Ehk ongi infokastiühiskonna teke üks mõistmatuse külvaja.