Solidaarsus ELi põllunduses on seni vaid tühi sõnakõlks

Eesti põllumeeste keskliit koos põllumajandus-kaubanduskojaga on meelt avaldanud Brüsselis, kogunud toetusallkirju ja saatnud paarkümmend aastat vana Belarusi ­euroliidu pealinna. Teeme koostööd Läti ja Leedu põllumeestega, kuid pakutav lahendus on praegugi selline, mis ühelegi Balti riigi põllumehele rahulolevat naeratust näole ei too.

Keskmisest kaugel. 7.–8. veebruaril toimub Brüsselis järjekordne üldkogu, kus loodetavasti põllumajanduse eelarve vastu võetakse. Pakkumised Balti riikidele on küll esialgsega võrreldes suurenenud, kuid ikkagi veel kaugel keskmisest ELi tasemest. 58% asemel on meile juba pakutud 75.

Meie põllumajandusettevõtete juhtide vanus on kõvasti üle 55. Seda, kuidas otsetoetused jõuavad vähemalt keskmisele ELi tasemele, nende silmad ilmselt ei näe. Väga vähestel neist on poegi-tütreid, kes on nõus vanema tööd jätkama. Järeltulijad kogevad, et muudel elualadel on palju kergem läbi lüüa, sest põllumajandustoetuste võrdsustamine on kaugesse tulevikku edasi lükkunud – pärast 2020. aastat või hiljemgi. Ka laenukoormus on meie põllumeestel suurim, 300 miljonit. Kui põllumees ehitab veiselauda, siis loomakoha maksumus on 5000 eurot ja sellest katavad ELi investeeringutoetused parimal juhul vaid 20%.

Tublil põllumehel ei jäägi lõpuks muud üle, kui oma firma maha müüa. Väliskapitali käes on piimatootmisest juba veerand.

Hein põlema. 5. veebruaril korraldame loodetavasti viimase Balti riikide ühisaktsiooni: paigutame Via Baltica trassi igale kilomeetrile heinarulli, need kõik süüdatakse korraga. Nii tahame sümboolset ära põletada iganenud ühise põllumajanduspoliitika ja juhtida tähelepanu sellele, et nii praegu kui ka uuel eelarveperioodil saavad sarnast pindalatoetust nii need, kes kasvatavad põllukultuure, kui ka need, kes heina lihtsalt maha puistavad.