Aktsiaturud tipu lähedal – mis nüüd edasi saab?

Tegemist on ju punktiga, kus minevikus asetses buumi tipp ning millest alates investorite optimistlikud ootused väga kiiresti pihuks ja põrmuks tehti. Kuna tegu oli pöördepunktiga ning aktsiaturud ülehindasid ettevõtete potentsiaali, siis võib samade tasemete saabudes tekkida jälle küsimus, kas aktsiahinnad on taas liiga optimistlikud.

Ebatäpsed prognoosid. Suuremate analüüsimajade keskmine hinnasiht S&P indeksile selle aasta lõpuks oli detsembris 1528 punkti ehk selle ennustuse järgi pole tõusuruumi enam kuigi palju järel. Kuna aga see näitaja tuletatakse ettevõtete kasumiprognooside pealt, mis võivad päris palju kõikuda, siis pole ka see siht kivisse raiutud. Muidugi mõista on ennustamine tänamatu töö, kuid aktsiaturgude ettevaatava iseloomu tõttu paljud analüütikud seda siiski üritavad, kuigi täpsus jätab soovida.

Seega peaksid investorid, kes ennast kristallkuuli omanikuks ei pea või kes analüütikute prognoosivõimesse liialt ei usu, kontrollima aktsiaturgude atraktiivsust ajaloolise valuatsiooni mõttes, ja seda mitte ainult siis, kui aktsiaturud asuvad kõigi aegade kõrgeimate tasemete juures. Praegu kaupleb S&P 500 17,2kordsel P/E suhtel, mis alates teisest maailmasõjast on ka ajalooline tase. Shille­ri P/E suhe, mis arvestab tsüklite väljasilumise eesmärgil ettevõtete viimase 10 aasta keskmise kasumiga ning korrigeerib neid inflatsiooniga, on 23,2 tasemel, võrreldes ajaloolise 18,5ga.

USA pole atraktiivne. Nende näitajate põhjal USA aktsiaturg kõige atraktiivsem ei tundu. Kuid  aktsiaturud on tsüklilised ning keskmine P/E tase ei näita veel punkti, millest alates enam investoril väga suurt tulu oodata ei maksa. Nii nagu kriisi järel langeb P/E tükk maad allapoole keskmist taset, liigub näitaja buumi ajal sellest ülespoole. Tavapäraselt on aktsiaturu P/E tase enne tipu tegemist saavutanud 20 või isegi kõrgema näitaja. Peale P/E suhete võrdlemisele tasub vaadelda, kas aktsiaturu tõusu on saatnud eufooria tuleviku pärast, mida praegu aga ei näi veel olevat.