Toiduainete hinna langust  maailmas niipea oodata pole

Kui 1990–2006 jäid hinnad 100–150 punkti vahele, siis viimastel aastatel on maailma toit u kaks korda kallim kui võrdlusbaasi ajal (2002–2004 = 100).

FAO-OECD ühisraportis prognoositakse, et keskmised toiduainete reaalhinnad püsivad aastatel 2011–2020 20–30% kõrgemad kui eelnenud kümnendil. Rahakoti pihta löövad nii globaalsed, regionaalsed kui ka lokaalsed tegurid.

Globaalselt. Üks toiduainete hinnatõusu põhivedur on Maa elanikkonna kasv. Et uusi suid sööta, tuleb rohkem toota või vähem raisata. Kumbki eeldab investeeringuid, mida masu ajal on raske leida. Võimalik täiendav põllumajandusmaa asub Sahara-taguses Aafrikas ning Lõuna-Ameerikas, kus selle kasutuselevõtt on raske. Ei paista lahendusi ka murele mageveega, mida põllumajandus tarbib jätkusuutlikest kogustest palju enam. Kummitab sisendihindade kasv; raha ei jõua sageli tootja taskusse, vaid katab kütuse- ning väetisehindu – sööme sisuliselt naftat, millel kogu tänapäeva tootmine põhineb. Laialdasemat vabakaubandust takistavad lisaks maksud, tollid, aktsiisid jt piirangud.