Toiduainete hinna langust  maailmas niipea oodata pole

Kui 1990–2006 jäid hinnad 100–150 punkti vahele, siis viimastel aastatel on maailma toit u kaks korda kallim kui võrdlusbaasi ajal (2002–2004 = 100).

FAO-OECD ühisraportis prognoositakse, et keskmised toiduainete reaalhinnad püsivad aastatel 2011–2020 20–30% kõrgemad kui eelnenud kümnendil. Rahakoti pihta löövad nii globaalsed, regionaalsed kui ka lokaalsed tegurid.

Globaalselt. Üks toiduainete hinnatõusu põhivedur on Maa elanikkonna kasv. Et uusi suid sööta, tuleb rohkem toota või vähem raisata. Kumbki eeldab investeeringuid, mida masu ajal on raske leida. Võimalik täiendav põllumajandusmaa asub Sahara-taguses Aafrikas ning Lõuna-Ameerikas, kus selle kasutuselevõtt on raske. Ei paista lahendusi ka murele mageveega, mida põllumajandus tarbib jätkusuutlikest kogustest palju enam. Kummitab sisendihindade kasv; raha ei jõua sageli tootja taskusse, vaid katab kütuse- ning väetisehindu – sööme sisuliselt naftat, millel kogu tänapäeva tootmine põhineb. Laialdasemat vabakaubandust takistavad lisaks maksud, tollid, aktsiisid jt piirangud.

Regioonis ja kohapeal. ELi-sisene põllumajandussaaduste kaubavahetus on u kolm korda suurem kui ELi-väliste partneritega. Hindu mõjutab ELi põllumajanduspoliitika. Kuni subsideerimine ei toimu võrdsetel alustel ja näiteks põhjanaabrid saavad toetusi enam, on meie ostujõule kõrgem hinnatase paratamatu. Koduturu väiksus pole globaalsele tootmisele ahvatlev ja sunnib ka kohalikke tootjaid Eestist kaugemale vaatama. Kuivõrd siinsetele põllumajandussaadustele on naaberturgudel üsna suur nõudlus, mõjutab see ka hindu Eestis.

Samuti pole meil eriti levinud lühike tarneahel, st oma kasumi soovivad saada nii tootja, töötleja kui ka kaupmees. Siinjuures pole kasumimarginaal ja tulujaotus tootmisahelas olnud eriti läbipaistev ja eri turuosalejad saavad hinnatõusu korral vastutusest eemale hiilida. Kallis toit viitab nii nõrgale turukonkurentsile kui ka investeeringute tagasiteenimisvajadusele.

Ostusuutlikkuses saabub kriitiline piir ilmselt siis, kui valdav osa tarbijaist asub otsima tuttavat põllumeest, selle asemel, et teha sisseoste suures kaubandusketis. Et toit on esmatarbekaup, millest loobuda ei saa, tõusevad hinnad, kuni jätkub kliente.