Savisaare valimisorgia jätab maha põletatud maa

Möödunud neljapäev Tallinnas tõendas, et eksisid kõik need, kelle meelest enam hullemaks minna ei saa. Hinnanguliselt 30 000 eurot maksnud, ühekordseks valimisroppuseks mõeldud Ülemiste peletis jääb valimiskampaaniate ajalukku arulageduse, maitsetuse ja poliitilise prassingu tippnäitena. Nn sügispidu Vabaduse väljakul tõi ilmsiks Savisaare ambitsiooni paigutuda ühte ritta Putini ja Berlusconiga. Need, kes toimepandavat nilbust lipukesi lehvitades vahtisid ja kaasa koogutasid, ei küsinud, mis maa see on, kus nii saab ja tohib. Minu inimesed, kas te olete tõesti rumalad?

Jälestus ja imetlus korrelatsioonis. Jälestus, mida Savisaare suhtes tunnevad tema vastased, on paraku otseses korrelatsioonis usulise ekstaasiga piirneva imetlusega, mida tunneb tema valija, kes vaatab, kuidas “vana rokib”. Seetõttu on ülitugevad negatiivsed emotsioonid ohtlikud: elukutseline poliitiline vampiir võib vihast ja vastikusest tugevamagi laksu kätte saada kui fännide andumusest.

Seetõttu oleks kõige parem, kui Savisaar jorutaks linna keskväljakul oma valimislaulukest ilma publikuta, inimesed aga kõnniksid ükskõikselt mööda ja mõtleksid: ah, see on ju seesama vana tobe kloun, kes teeb tähelepanu saamise nimel ükskõik mida. Las taidleb omaette. Keeldumine olemast publik on ainus, mis sedasorti haigust ravib.