Kaupmehed ootavad riigilt eelkõige moraalset tuge

Aus vastus oleks jah ja ei. Muidugi oleks tore, kui riik langetaks toidu- ja esmatarbekaupade käibemaksu, kehtestaks pankade kaardimaksete vahendustasudele mingisugused piirmäärad –  ega segaks majandust toimimast.

Eesti kaupmees on raskustega harjunud.  Pole me väikesel rahval kunagi eriti palju vaba raha olnud, mida kaupmeestele viia. Seepärast on kaupmehed harjunud kitsastes oludes tegutsema. Praegu on küll olukord rahvusvaheliselt veidi ebamäärasem kui seni, kuid (vähemalt esialgu) pole midagi katastroofilist ei Eestis ega lähimas naabruses veel juhtunud.

Praegune majandusolukord on küll viimase kümnendi teravaim, euroala majanduskasv seiskus II kvartalis ja lähiajaks optimistlikke arengud ei prognoosita, põhjuseks nii Euroopa Liidu kui ka Venemaa kehtestatud sanktsioonid. Venemaa impordikeeld mõjutab paljusid riike.

Kaubandusele on üldise fooni taustal elutähtis see, kuidas tunneb end tarbija, milline on tööhõive, arengud sissetulekutes ja riigi suhtumine. Ekspordi vähenemine on ju andnud tagasilöögi nii töökohtade arvule kui ka töötajate sissetulekutele.

Seepärast on mõistetav, miks kaupmehed ohkasid kergendatult, kuuldes, et valitsus asub kiiremas korras Eesti toodetele uusi turge otsima – eksporti kasvatama. Just sedalaadi abi ongi meil kõige enam vaja. See annab tootjale kindluse, et keegi ostab tema toodangu ära, kaupmehele julguse töökohad alles jätta ja inimestele julguse teenitud raha sukasäärde pistmise asemel kauplusesse viia.

Ühiskonna tuge on tunda. Meeldiv on ka ühiskonna üldine meelestatus. Järjest rohkem pööratakse tähelepanu kodumaiste kaupade tarbimise suurendamisele. Kui vaadelda tarneahelat tervikuna, tuleks kaaluda jaekaubanduse toetamise mehhanismide väljatöötamist, et ahel tervikuna paremini toimiks.

Samuti tuleb tunnustada koostööd ettevõtjate vahel. Raskuste tekkides ei hakanud ettevõtjad üksteisest eemale hoidma, vaid jagavad hea meelega väärt nõuandeid.