Üle poole elanikke teenib siiski alla 750 euro ehk mediaanpalk on neli korda väiksem kui Soomes. Tõsi, hinnad on siin samuti madalamad, kuid seda arvestades jääb Eesti keskmise palga saaja ostujõud Soome omast ikkagi umbes kaks korda väiksemaks. Seega pole imeks pandav, kui siinne palgatase paneb paljusid kodumaa tolmu jalgadelt pühkima.

Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta on ostujõu pariteedi alusel nüüdseks 72% Euroopa Liidu keskmisest. Kuigi ELi keskmise tulutaseme saavutamiseni on veel tükk maad, tuleb tunnistada, et senine arengutempo on olnud kiire. Varasemaga võrreldes märgatavalt kõrgem sissetuleku tase tähendab paraku ka seda, et uute majanduskasvu ja seega ka palgakasvu allikate leidmine muutub järjest keerulisemaks.

Lisandväärtus. Ettevõtte võimalused palku tõsta sõltuvad sellest, kui palju suudetakse suurendada loodavat lisandväärtust töötaja kohta. Lisand­väärtus sõltub paljudest teguritest, muu hulgas toote või teenuse keerukusest, selle tuntusest, mainest, eelistest konkurentide ees jne – ühesõnaga tervest hulgast asjaoludest, mis meelitavad toodangu eest rohkem maksma. Aitab ka tootmise tõhustamine, mis tähendab suuremaid investeeringuid. Kapitali on meil töötaja kohta aga endiselt vähem kui Põhjamaades, masinate ja seadmete puhul jääme alla enam kui kaks korda. Siit tuleb ka erinevus töötunnis toodetava toodangu mahu ja selle eest makstava palga vahel.

Oleks suurepärane, kui mingi lihtsa muudatusega, olgu selleks hüppeliselt kasvav miinimumpalk vmt, oleks võimalik kaotada madala tootlikkusega ettevõtted nii, et samal ajal kõik töö kaotanud inimesed leiaksid tasuvama töö kõrgema tootlikkusega firmades. Eks madala tootlikkusega ettevõtetest olegi lihtne lahti saada, kuid sama kindel on ka see, et seal töötavad inimesed uut tööd kiiresti ei leia – kui üldse leiavad. Uue, tootlikuma ja tasuvama töökoha leidmiseks peavad neil olema hoopis teistsugused oskused ja teadmised. Kui tundub, et Eesti ettevõtted on liigses mugavustsoonis ja neid tuleb üles raputada, siis tuleks diagnoosida liiga vähest konkurentsi. Probleemi aitaks sellisel juhul lahendada turgude parem toimimine ja turule sisenemisbarjääride vähendamine. Eestis see liiga suur probleem ei tohiks ikkagi olla. Eesti ettevõtjatel ei ole pigem piisavalt oskusi ega teadmisi, kuidas lisandväärtust suurendada või suuremat tulu toovatele turgudele siseneda. Nii ei lahenda probleemi sunnitud palgatõusud, sest see ei paku lahendusi tootlikkuse suurendamiseks.

Kui vaadata pikemaid trende, siis pidev lisand­väärtuse kasvatamine Eestis ju toimub. Madalama tootlikkusega ettevõtted lahkuvad turult ning töötajad peavad end ümber koolitama, et saada tööd suurema tootlikkusega ettevõtetes. Ka ettevõtete sees käib pidev tootlikkuse suurendamine. Muudatused võtavad aga aega ning mingis ulatuses on kaasnevad probleemid paratamatud. Töötajate ümberõpe ei käi üleöö, sama moodi nagu ettevõtted ei suuda liiga kiiresti investeerida. Madalapalgaline töökoht on igal juhul parem kui töötus. Seetõttu pole ka mõtet miinimumpalka hüppeliselt tõsta, kui samal ajal pole lahendust, mida teha tööta jäävate inimestega.

Napib tippe. Eesti keskmine ettevõte on tubli, kuid meil napib tippe. Oluline  on kujundada ärikeskkonda selliseks, mis soosib väga kõrge tootlikkusega ettevõtete tekkimist ja tegutsemist Eestis. Selle saavutamiseks ei ole ühte võluvitsa. Lahendusi on vaja leida paljudes valdkondades, olgu selleks konkurentsi soosimine ja vähesed sisenemistõkked uutele turgudele, töötamist motiveeriv maksusüsteem ja muud erinevad poliitikad, sh ka erinevad tööturumeetmed. Kuigi eestimaalased on üldiselt haritud ja ka haridussüsteem on saanud rahvusvaheliselt häid hinnanguid, ei tohiks selles vallas loorberitele puhkama jääda. Kõrgharitute osakaal on Eestis küll suhteliselt suur, kuid on aeg tunnistada, et paljude haridus on moraalselt vananenud. Madalapalgalistelt töökohtadelt pääsemiseks on inimestel abi vaja. Hea uudis on see, et siseturule suunatud sektorites laheneb madalapalgaliste töökohtade mure iseenesest, kui meie eksportiva sektori tootlikkus lõpuks rikkamate riikide tasemele tõuseb. Selle käigus väheneb Tallinna ja Helsingi bussijuhi palgaerinevus, aga samal ajal peame ka harjuma sellega, et saame siis, nii nagu paljud põhjamaalasedki, “nautida” 10eurost kohvi.