Šotimaa referendum oli eelhoiatus Euroopale

Esimene stress on möödas. Šotimaad hüljata ähvardanud suurpangad ja rahvusvahelised korporatsioonid hingavad rahulikumalt. Ka inglased, kes juba hakkasid üles ütlema turismireise saare põhjaossa, võiksid nüüd ehk ümber mõelda.

Regioonid suures mängus. Samas on selge, et ootamatult teravaks ja eriti Londonile närvesöövaks kujunenud kampaanialõpp on kõvasti raputanud nii Briti poliitilist maastikku kui ka näidanud kogu Euroopale, et suures mängus pole mitte üksnes pealinnad, vaid ka eri regioonid või rahvusrühmad.

Muidugi oli Šoti referendumi tulemus ninanips neile, kes hoolisid vähem šotlaste tulevikust ja hoopis enam läänemaailma võimalikust lõhestamisest. Referendumit jälgiti nii lähedal kui ka kaugel suure huviga. Ma ei välistaks, et näiteks Krimmi võltsreferendumi autorid hoidsid pöialt president Putinit ülistanud Alex Salmondile ja tema jah-kampaaniale.

Referendumilainetus Euroopas pole sugugi möödas. Tegelikult juhatasid šotlased sisse kataloonlaste katse panna iseseisvumine hääletusele ning mis veelgi olulisem, Suurbritannia enda suure referendumi Euroopa Liitu kuulumise üle.

Uus hääletus ootamas. Samal ajal kui Briti peaminister ­David Cameron tegi kõik Ühend­kuningriigi säilimiseks, on tema kriitikud viidanud tooride kohati äärmusesse kalduvale euroskeptilisusele. Mäletatavasti on Cameron lubanud, et kui ta peaks tuleva aasta kevadel taas võitma parlamendivalimised, siis hiljemalt 2017. aasta sügisel paneb ta rahvahääletusele Suur­britannia kuulumise ELi.

See oleks aga juba hoopis tõsisem löök Londonile ja Euroopa ühtsusele, kui seda oli šotlaste meelsusväljendus. Ainuüksi seesuguse referendumi korraldamine, sõltumata tulemusest, oleks vesi läänemaailma lammutajate veskile. Ajad lihtsalt ei ole sellised, kus lääs võiks lubada sisemist ja ettearvamatute tagajärgedega kriisi. Demokraatias on hulk teisi võimalusi probleemide lahendamiseks.