Nõrkust rõhutab vaevaline toibumine majanduskriisist – Euroopa Komisjon prognoosib tänavu euroalal vaid 0,8% suurust SKP kasvu pärast kaht langusaastat. Viimati edestas euroala majanduskasv USAd 2008. aastal, finantskriisi alguses.
Samal ajal, kui Euroopa on majandusprobleemides, on Putin annekteerinud Krimmi ja toetab – ise seda küll jätkuvalt eitades – separatiste Ukraina idaosas. Pikas perspektiivis võiks Euroopa reaktsioonist Putini agressioonile saada tegur, mis Euroopat taas rohkem ühendab.
„Mitmed jõud Euroopas killustavad praegu liitu,“ ütles Washingtoni mõttekoja Rand Corporation Euroopa julgeolekuanalüütik Christopher Chivvis. „Teatud määral on Putin seda lõhestatust suurendanud. Kuid ma arvan, et tervikuna, eriti kui Euroopa inimesed hoomavad, mis Ukrainas on juhtunud, loob see vastuseks ühtsema Euroopa.“
Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble, kes juhtis Lääne-Saksamaa poolt 1990. a kõnelusi kahe Saksamaa taasühendamiseks, naljatas novembri alguses ühes paneeldiskussioonis: „Mine sa tea, võib-olla saab president Putin ühelt päeval Karl Suure auhinna teenete eest Euroopa ühtluse edendamisel.“
Praegu ei puudu Putinil Euroopas oma eestkõnelejad. Mõned uue Euroopa arhitektid on pöördunud oma loodu vastu. Kõige märkimisväärsem on Ungari peaminister Viktor Orban, kes 1989. a juhtis nõukogudevastast üliõpilasliikumist, kuid kes nüüd valitsusjuhina kiidab ebaliberaalse riigi mudelit ja Putinit. Orbani partei on läbi surunud uue konstitutsiooni, piiranud kohtusüsteemi võimu, kärpinud meedia ja akadeemilist vabadust.
Ka Euroopa tuumikus tõstab pead natsionalism. Nii Suurbritannias, Prantsusmaal, Kreekas, Taanis, Hollandis, Soomes kui Austrias – ja isegi Saksamaal –on valimistel edukad olnud populistlikud parteid, mis on teinud oma valimisratsuks rahva rahulolematuse sisserände, ühisraha või Euroopa Liiduga. 2017. aastal on Suurbritannia peaminister David Cameron lubanud tagasivalimiste korral referendumit, kas liidus jätkata või lahkuda.
„See on Euroopale kõige halvem võimalik aeg geopoliitiliste riskide kasvuks,“ ütles riskikonsultatsioone andva Eurasia Groupi juht Ian Bremmer. „Üheltpoolt ümbritsev maailm, mis on eurooplaste jaoks halvem kui kõigi teiste jaoks. Teisalt sisemine populism, mis eurooplaste vahel lõhesid süvendab.“
Euroopas räägitakse tänavu palju ajaloost. Juunis kohtusid Euroopa Liidu liidrid Belgias Ypres'i lahinguväljadel, et märkida 100 aasta möödumist Esimese maailmasõja puhkemisest. Juunis tähistati ka Normandia dessandi 70nendat aastapäeva, kuhu kutsuti osalema nii Putin kui ka Ukraina president, lootuses, et riigid suudavad konflikti lõpetada. Septembris möödus 75 aastat Saksamaa invasioonist Poolale, millest 16 päeva hiljem toimus Nõukogude Liidu invasioon.
Berliini müüri langemise kuupäev, 9. november, on Saksamaal seotud mitmete oluliste ajaloosündmustega. Samal päeval 1918. aastal loobus Saksamaa keiser troonist, kinnitades nii lüüasaamist Esimeses maailmasõjas. 1923. aastal löödi sel päeval tagasi Adolf Hitleri Müncheni õllekeldriputš ehk riigipöördekatse ning 1938. a ägenesid niinimetatud Kristalliööl juudivastased pogrommid.
Palju, mis Berliini müüri langemise järel hästi läks, on omistatud Saksamaa toonase liidri Helmut Kohli tegevusele. Niisamuti see, mis halvasti läks. Kohl, kes on nüüd 84 aastat vana ja harva avalikkuse ees esineb, tegi seda lõppeval nädalal siiski, kutsudes Euroopat olema oma ideaalide tasemel. „Euroopa jaoks ei ole veel liiga hilja,“ ütles ta.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!