Põhjamaade majandusmudelisse on ilmumas praod

Neli peamist Põhjamaad – Taani, Soome, Norra ja Rootsi – omavad jätkuvalt maailma edetabelite juhtpositsioone. Näiteks konkurentsivõime, õnnelikkuse ja parima sünnikohaga riikide pingereas kaunistavad just nemad esimesi kohti.

Selline edu on võitnud Põhjamaa riikide jaoks ka palju austajaid alates Gill Gatesist kuni Šoti rahvuslaste ja väljaande The Economistini, kes imetlevad Põhjamaade võimet rakendada suuri heaolusüsteeme ning samal ajal omada konkurentsivõimelist majandust. Pärast finantskriisi on see muutunud isegi mõneti märkimisväärsemaks, sest Lääneriikide poliitikutel tuleb toime tulla majanduse nõrkuse ning kärpemeetmetega.

Põhjamaade poliitikute ja ärijuhtide seas aga kasvab mure, kas antud mudel on siiski pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Mitmetes intervjuudes Financial Timesiga on nad välja toonud eesseisvaid väljakutsed Põhjamaade mudelile, mille hulgas on immigratsioon, stagnatsioonis tootlikkus, kasvav ebavõrdsus ning loid majanduskasv Soomes ning Taanis. Mitmed on kutsunud üles tegema viivitamatult parandusi.

Põhjamaade kvaliteeditunnuseks on olnud ka madal ebavõrdsus, mis on aga viimastel aastatel hoopis tõusma hakanud. „Võrdsus toob ühiskonnale palju kasu. See loob usalduse, see loob koostöö vaimu, mida võib jälgida näiteks töökohtadel,“ ütles Thorning Schmidt ning rõhutas ebavõrdsuse kasvamise riske.

Ehk kõige praktilisem väljakutse Põhjamaade majandusmudelile on siiski tootlikkuse kasvu vähenemine. Norra, Soome ja Taani on näidanud eelmise kümnendi jooksul 1protsendilist tootlikkuse kasvu aastas. Näiteks 1980-datel oli see number aga 2-3protsenti aastas, selgub BCG andmetest. Need on omakorda vallandanud terava arutelu palganumbrite üle.

 

Rootsi LO ametiühingu juhi Karl-Petter Thorwaldsson arvab, et Põhjamaade majandused on olnud nii konkurentsivõimelised just tänu kõrgetele palkadele.

„Kõrged palgad sunnivad ettevõtteid kiiremini muutusi vastu võtma, sest muidu ei saa nad endale töötajaid lubada. Seega nad peavad olema tootlikumad,“ selgitab ametiühingu juht.

Lars Faeste aga usub, et kõrged palgad on hoopis osa probleemist. Tema sõnul tähendab see töökohtade kasvu piiramist, mis omakorda vähendab võimalusi, et toetusrahadest elavad inimesed omale töökoha otsiksid. Ta seostab tootlikkuse kasvu aeglustumist ka Põhjamaade majanduste üleminekuga tootmissektorilt teenuste sektorile.

Nii vasak- kui ka parempoolsed parteid nõustuvad, et tööjõudu peaks kaasama rohkem inimesi, mis vähendaks ka demograafiaga seotud probleeme. Soome on ju näiteks Jaapani järel kõige kiiremini vananev riik maailmas.

„Me peame tegema nii, et majanduses oleks rohkem töötunde,“ ütles Rootsi uus vasaktsentristlik peaminister Stefan Löfven. „Meil on vaja produktiivsust – see annabki meile ju võimaluse omada sellist heaolusüsteemi.“

Ta tsiteeris tavapäraseid poliitilisi eesmärke: pensioniea tõstmine, õpilaste varajasem tööle suunamine ja naiste ning immigrantide hulga suurendamine tööturul.

Immigrantide integreerimine heaolusüsteemi on eriti murettekitav Rootsis, kus välismaalt oodatakse sel ja järgmisel aastal umbes 100 000 sisserändajat. „Kui mudelisse tuleb inimesi, kes ei osale tööturul, siis on mudelil harjumus kujuneda liiga kalliks,“ ütles Taani peaministriks kandideeriv Rasmussen.

Heaolusüsteemi kallinemine on tähendanud mõnede Põhjamaade jaoks kulude kärpimist avalikes teenustes. Neid teenuseid pakuvad efektiivsuse huvides järjest enam eraettevõtted. Näiteks Taanis on erafirmade käes tuletõrjeüksuseid ja kiirabi, Rootsis aga koole ning haiglaid.

Rootsi peaminister Löfven ärgitab aga ettevaatusele ning ütleb, et heaolusüsteemi ei saa suhtuda nagu ärisse. Samas on isegi Löfven veendunud, et Põhjamaade mudeli elus hoidmiseks on vaja teha muudatusi. „Heaolusüsteem ei ole sünniõigus, seda tuleb pidevalt arendada,“ ütles ta.