Kaisa Gabral • 5. september 2015 kell 7:00

Pereäri murrab Malaisiasse

Tullide pereäri proovib mett Malaisiasse müüa  Foto: Andres Haabu

Tartu külje all lennujaamast ja lennuakadeemiast veidi maad edasi asub üks teine lennuväli, kus tiivakandjaid raudlindudest mitu korda rohkem. Seal elab perekond Tull, kellel on “lennujaam” mesilastele.

Põllumees mürgitab

Kui praegu on meedia täis sigade katku, siis ka mesilasi kimbutavad haigused. Mesinik Jaanus Tulli sõnul on kogu tähelepanu seakatku peal. Ta kardab, et kui mesilased peaksid abi vajama, siis jooksevad ametnikud, pea laiali, ringi ja abi poole kusagilt loota.

“Ametkonnad peaksid selleks valmis olema. Kui ükskord häda tuleb, siis ei oska keegi midagi peale hakata,” räägib Jaanus Tull ja rõhutab, et mesilased lendavad ju vabalt ja neid ei saa kinni panna.

Muret teeb ka kangete kemikaalide kasutamine põldudel, mis ohustab putukate, sealhulgas ka mesilaste eluolu. “Põllumees võib ju teha kõik õigesti, kuid sellest ei piisa. Sest amet ei suuda ise katseid teha ja kontrollida, mis ained on ohtlikud on ja mis ohutumad. Amet peaks ohutumaid põlluharimise meetmeid välja pakkuma, ka ohutumaid kemikaale,” räägib Jaanus Tull, kes kuulub ka Eesti kutseliste mesinike ühendusse.

See probleem on  kogu Euroopas, kuid riigiti on erisusi. Näiteks Lätis ja Soomes ei tohi põllumehed teatud toodetega põlde pritsida, sest need ained kahjustavad putukaid ja pikas plaanis ka inimeste elu. Kuid Eestis sellist regulatsiooni meeste sõnul ei ole ja see on kahetsusväärne.

“Päev, kui ma üldse nõelata ei saa, on pigem erand,” räägib mee-ettevõtja ja perepoeg Taavi Tull ja näitab enda kergelt täpilisi käsi. Perekond Tull ajab meeäri juba 1990. aastatest alates. Suund on aina kõrgemale ja kaugemale.

Pereema Eda Tull on pereäri niiditõmbaja. “Eks ikka tekib äri ajades erinevaid arvamusi ja vaidlusi – mina siis püüan asja tasakaalus hoida,” lausub Eda Tull ja muigab oma meesperet silmitsedes. Eda lisab hiljem, et tema teeb põhimõtteliselt kõike seda, mis pole mee või mesilastega seotud.

Perega on lihtsam äri ajada.

Meeäri algas aga pereisa Jaanus Tullist, kes sai pisiku oma vanaisa käest, kel oli eelmise Eesti Vabariigi ajal talu, kus lähedal ka mõned mesitarud.  Asi hakkas teda huvitama. “Sealt see huvi tekkis, läksin õppisin mesinikuks ja siis õppisin loomakasvatust ning  Eesti Vabariigi saabudes sai arendada eraettevõtlust ja nii see areng toimus – tegime ükspäev ka ettevõtte,” meenutab Jaanus ettevõtte algusaega.  “Kui nägin, kuidas  mesilased seal tarus toimetasid..., mesi meeldis mulle siis hullult, meeldib siiamaani,” räägib Jaanus, kes koolitab ka tulevasi mesinikke välja.

Mevedal oli alguses ka teine omanik, kuid siis otsustati äri välja osta ja ettevõttest saigi puhtalt pereäri. “Kui oli eelmine majanduskriis Eestis, siis vaatasime, et oma perega on lihtsam majandada ja Taavi oli ka vahepeal suureks kasvanud. Oma peres on arengusuundasid lihtsam otsustada ja arendada,” räägib Jaanus Tull.

“Minul on küll nii perekeskis lihtsam, aga ma ei tea , kuidas Taavil on,” lausub Jaanus ja vaatab küsivalt poja Taavi otsa. Taavi naerab  ja noogutab, et on ikka lihtsam. “Eks erinevaid arvamusi on ju ikka, aga pikka viha ei saa pidada, tuleb edasi minna,” räägib Taavi, kelle sõnul on perekeskis uusi ideid lihtsam käiku võtta. Samuti ei kardeta milleski eksida.

“Pidureid meil ei ole! Kui mõni asi läheb nässu, siis läheb nässu. Teeme korrektsioonid ja katsetame ja teeme edasi ja uuesti,” räägib Jaanus pereettevõtte plussidest.

Tullidel on kaks äri – Kumalane OÜ, mis tegeleb peamiselt mee tootmisega ning mesilasperede  ja -emade müügiga ning mille omanik on perepoeg Taavi. Ning Meveda OÜ, mis tegeleb peamiselt meesaaduste pakenduse ja müügiga ning ka mesindustarvikute ja seadmete müügiga, selle omanik on Eda.  Kuigi meeäril läheb neil enda sõnul kenasti, siis ilma seadmeid müüva Mevedata oleks see siiski raske.  “Me enam väga eelmise aasta tulemuse peale ei mõtle, need olid paberi peal tagasihoidlikud. Kuid me oleme nüüd palju tööd teinud ja tootmist edasi arendanud tootmist. Sel aastal on meil ilmselt jällegi väga hea saak, peaaegu kaks korda suurem,” räägib Taavi Tull.

Hea lennuilmaga tuleb parem mesi.

Tootmispotentsiaal ja põhivara on Mevedal olemas, nüüd on vaja vaid mesilasperesid paljundada ja tootmist paremaks planeerida. “Meil on veidi üle 1000 mesilaspere, järgmisel aastal plaanime arvu viia 1500 pereni,” räägib Taavi. Eesti suurimatel mahetootjatel on 300–400 mesilasperet.

Jaanus lisab, et mesinikud peavad tegema oma tööd hästi ja see on ülioluline, kuid on üks tegur, mis neist ei sõltu – ilm. “Kui kõik klapib, siis on aasta igatepidi hea. Sel aastal oli ilm veider, kuid kokkuvõttes on meil hästi,” räägib Jaanus ja kinnitab, et mingit meepuudust tulla ei tohiks. Põhja-Eestis ja saartel on mett vähe, kuid lõuna pool kompenseeritakse see puudujääk ära.

“Juuni ja juuli algus on mesinduses oluline aeg, üle 24 kraadi peaks päeval sooja olema ja öösel võiks veidi vihma sadada,” kirjeldab Taavi ideaalset mesilaste ilma ja vaatab aknast välja, kus kallab mitmendat tundi halli vihma.

Importmesi ründab kohalikke tootjaid.

Pärast 1998. aastat, kui terve suvi sadas vihma ja meesaak ikaldus, hakkasid vahendajad Eestisse mett sisse tooma. Nüüdseks on 5–6 aastat müüdud Eestis 200–250 tonni importmett aastas. Kaotatud positsioon tuleb pereisa Jaanuse sõnul nüüd tagasi saada, kuid see pole lihtne.

Importijad müüvad mett madalama hinnaga ja osa tarbijad ei tee mesinike sõnul ka vahet, kas on suhkrust tehtud mesi või päris mesi. Samuti pole teinekord sugugi kindel, kust see mesi ikkagi pärit on.  “Õige mesi on lisaks suhkrutele ka muid looduslikke mineraale ja ensüüme täis. Põhjamaade mees on rohkem ensüüme, mesilased töötlevad mett rohkem läbi. Tänu mitmekesisele taimestikule on ka mesi mineraalainerikas. Niisama lurinal võib mett ka ju võtta, kuid inimeste teadlikkus võiks kasvada,” räägib Jaanus. Taavi lisab, et Eestis tuleks head mett rohkem toota ja seda välja müüa, sest Eestis on kvaliteetne mesi, mis põhineb liigirikkusel ja on väga väärtuslik, sest lühikese aja jooksul õitseb palju taimi ära.

“See mesi, mida inimestele tee või kohvi kõrvale pakutakse, on tihti vaid siirup, mitte mesi,” nendib Jaanus. “Kui saaks suuremaid meekoguseid toota, siis saaks rohkem müüa väljapoole,” lisab ta.

Teine oluline mõjutaja meeäris on raha. “Näiteks Rootsi inimesel on raha keskmiselt rohkem käes kui eestlasel, saab ta selle võrra rohkem tarbida. Kui raha on vähe, siis loobutakse teatud toodetest ja mesi on üks nendest,” seletab Jaanus.

Malaisiasse läks katsepartii.

Aasia riigid on ära tabanud, et Põhjamaadest saab osta puhast ja kvaliteetset mett. Kui alates 2012. aastast on müüdud mett Hiina, siis tänavu katsetatakse mee müüki Malaisiasse. “Sel aastal läks meil üks konteiner Malaisiasse, 1,6 tonni. Vaatame,  mis sellega saab. Sügisel selgub, kas see läheb meil käima või mitte,” räägib Taavi õhinal.

Tema isa Jaanus lisab, et kõik võtab aega ja sellised protsessid on väga pikaajalised. “Kevadel tunti põhja poolt meie mee vastu huvi, üritasime siis Soome siseneda, kuid seal tekkisid probleemid pakenditega. Soome tarbijale pakendatakse teistsugusesse taarasse,” räägib Jaanus.

Hiina ja Malaisia turule pääses Meveda agentide kaudu ning tegemist oli pikaajalise tööga. “Malaisias on frantsiisiettevõte, kel on 1000 erinevat kauplust, tahame sinna hakata rohkem müüma,” lisab Taavi. Mesindusmaailm on alati üllatusi täis, kuid mehed loodavad, et asi õnnestub.

Jaanus lisab, et Euroopas tahetakse osta mett rohkem hulgi, kuid nad ei jõua nii palju korraga toota. “Näiteks Saksamaa suudab toota mett alla 50 protsendi enda vajadusest. Kuid meie neile müüa veel ei saa, veidi vara, me ei tooda ise nii palju ja sellega läheb veel aega,” räägivad Tullid võimalikest tulevikuplaanidest. Praegu seisavad asjad investeeringute taga, ka PRIAsse on taotlus sisse anud.

 

Hetkel kuum