Kuidas pärnakad Aafrikas kulda kaevandada üritasid

Uhke plaan, mis pidi tipnema suurte lepingutega Araabia Ühendemiraatides ja üleilmse müügivõrguga, ei ela ega sure. Projekt on neelanud mitmete inimeste kogu varanatukese ja võlgugi võetud raha, kokku sadu tuhandeid eurosid.

Eksadvokaat Ilmo Maaroos, kelle kontol mineviku kangelastegudest on lisaks kriminaalkaristusele kelmuse eest ka vanglast redus olemine ja ärikeeld, on tuntud selle poolest, et ta suudab rääkida musta valgeks. Olgu selle tõestuseks kas või asjaolu, et Maaroosile on tahes või tahtmata investoreid ette söötnud isegi kaitsepolitsei kogemusega vanemkomissar.

Aafrika projektis kokku saanud seltskonda iseloomustab kirju minevik, aga ka see, et meedia tähelepanu muutis nii mõnegi asjaosalise närviliseks. Küll ei soovitud oma nime mitte mingil juhul äratrükituna näha, küll esitati nõudmisi, et avaldada tuleb iga ajakirjanikule öeldud sõna või siis mitte midagi. Ka esines eri osaliste jutus vasturääkivusi.

Maaroos võlus isegi ekspolitseinikke

Pöördume ajas mõned aastad tagasi. 2009. aasta märtsis asutati Küprosel ettevõtte Accordance Holding Ltd, mille eesmärk oli suurejooneline rahvusvaheline äri – Aafrikas teemantide, kulla ja tandaliidi kaevandamine, eksport ja hilisem töötlemine Araabia Ühendemiraatides. Küprose valdusettevõtte asutajad polnud seejuures mingid rikkad magnaadid, vaid Eesti suvepealinna väikeettevõtjad, samuti oma kodumaal laiemale avalikkusele tundmatud ukrainlased.

Maaroos Pärnu mehena meelitas endaga kampa mitu pärnakat. Üks neist oli üllataval kombel kaitsepolitsei vanemassistendina töötanud, praegu sisekaitseakadeemias õpetav vanemkomissar Jan Pulk. Tõsi, Pulk ise ja tema abikaasa, IRLi naispoliitik ja väikeettevõtja Krista Nõmm, Aafrika projekti ei investeerinud. Küll aga kutsus Pulk nn Maaroosi kampa oma kunagise klassivenna ja endise liikluspolitseiniku Priit Risti, kes omakorda haaras kaasa tuttava Olle Savi.

Pulk nentis Äripäevale, et tema on Maaroosi aidanud perekondlikult, kuna viimase naine ja Pulga naine on lapsepõlvesõbrannad. Pulk ja Nõmm toitsid ja katsid Maarooside peret viimase jaoks raskel ajal ning mis seal salata – juttu tehti ka ühistest ärivõimalustest. Maaroosi Aafrika projekti investeerimisest Pulk siiski loobus, aga nagu öeldud, viis ta Maaroosiga kokku oma klassivenna Risti.

Paar investorit pole veel alla andnud

Maaroosi projekti investoriteks sattunud Priit Rist ja Olle Savi on mõlemad minevikus seadusega pahuksisse sattunud. Üle 10 aasta tagasi liikluspolitseinikuna töötanud Risti on süüdistatud altkäemaksu vahendamises politseinikuna, kuid uuritud tegu aegus ja karistust ei toonud. Samas on Rist kriminaalkorras süüdi mõistetud talle väärteoprotokolli koostanud politseiniku solvamises ja vägivallaga ähvardamises. Savi oli aga üks süüdimõistetutest kunagise pikaaegse Tartu politseijuhi Aivar Otsalti afääris, kus Savile pandi süüks eraviisilist jälitustegevust Otsalti mahitusel. Need seigad meeste elust jäävad aga aastate taha.

„Minuga võttis ühendus Jan Pulk, et selline projekt on, et selline asi ja võimalus. Mõtlesime ja arutasime, mina kaasasin Olle Savi. Käisime kohapeal ja lasime maadele auditi teha, et mis väärtus asjadel on. Jan raha ei panustanud, aga meie Ollega oleme panustanud. Ja siis hakkaski kogu jama pihta Ilmoga ja …“ meenutab Rist. Ta toonitab, et kui oleks olnud mingi suusõnaline jutt, poleks ta asjaga kaasa läinud.

Rist väidab koguni, et kaevanduste pärast võeti nendega korduvalt ühendust välisfirmade poolt ja kaevandusi taheti ära osta. Et aga eestlased ise omavahel projekti venimise ja kaotatud raha pärast kiskusid, olevat luhta läinud ka tehinguvõimalused.

Oli selle taustatöö ja ostuhuvilistega kuidas oli, ent Rist ja Savi on Sierra Leone kaevandusäriga seotud seniajani ja kuigi nad ei soovi ulmeprojekti praegusest seisust rääkida, selgub nende jutust, et alla nemad kahekesi veel andnud ei ole. Mõlemad väidavad muu hulgas, et Maaroosil ei ole äriga enam pistmist.

Käiku läks ka Eesti riigifirmast varastatud raha

Tõepoolest, Maaroosi osaluse projektis on omandanud selle loo järgmised värvikad tegelased. Meenutagem, kuidas suurimaks riigi raha riisujaks ristitud Ahto Kalamees riigifirmale EVR Cargo kuulunud Läti tütarfirmast sadade tuhandete eurode kantimises mullu süüdi mõisteti. Osa just sellest samast rahast jõudis Maaroosi ulmeprojekti.

Kohtudokumentidest selgub, et Kalamehelt saadud raha pistsid Aafrika projekti Marek Leenurm ja Mairo Kiho. Leenurm on Reformierakonna liige ja kuigi vahepeal käis tema käest läbi suuri rahasummasid, siis 2014. aasta lõpus oli ta hädas kiirlaenude tagasimaksmisega. Kiho on aga lausa kaheksal korral kriminaalkorras karistatud, peamiselt on talle karistusi toonu vargused. Mehe viimane süüdimõistmine jääb 2007. aastasse.

Kalamehe kriminaalasja kohtutoimikus on toodud Kiho ütlused, kus ta selgitas: „Seda, et see raha oli pärit Ahto Kalamehelt, ma ei teadnud. Need rahad olid mõeldud Küprose projekti finantseerimiseks, täpsemalt kaevandamisõigus Aafrikas. Sellega oli seotud Ilmo Maaroos, tema pakkus selle projekti välja. Ma küsisin Marek Leenurmelt laenu selle projekti jaoks, kuna mulle tundus, et Marekil läks hästi sellel ajal ja ta ütles, et ta saab ühest projektist võtta.“ Leenurm rääkis samas kriminaalasjas tunnistajana, et käis Küprosel, sai endale teadaolevalt osaluse projektis ning tegi makseid otse Maarosile ja Kiho abikaasale. „Sellest projektist tulid ainult lubadused, raha tagasi ei tulnud,“ sõnas Leenurm uurijatele.

Investor: Maaroosilt projekti raha ei jõudnud

Enne Kihot ja Leenurme projekti panustanud Olle Savi ütleb uute investorite Leenurme ja Kiho kohta, et nood andsid selle raha Maaroosile. „Mis diil neil Ilmoga (Maaroosiga – toim) on, seda ma ei tea. Projekti see raha kindlasti ei jõudnud,“ teatab Savi. „Ma tean täpselt, kui palju sinna projekti raha jõudis ja Ilmo käest ei jõudnud sinna mitte midagi. See on oma tarbeks tal ainult läinud ja sama asja on ta müünud võib-olla kümnetele inimestele,“ sõnab Savi. „Ma ei tea, mida ta seal linna peal Tallinnas lubanud on, et mis tal Aafrikas on, tegelikult ei ole tal seal midagi,“ lisab ta.

Kiho pole aga sugugi nõus väitega, nagu poleks tema ja Leenurme raha projekti üldse jõudnud ja vastupidist suudab ta enda sõnul ka tõestada. Samas nendib Kiho, et mingi osa talle usaldatud rahast võis Maaroos tõepoolest kokkuleppeväliselt kulutada.

Ühisfirma asutajatest järel vaid tülid

Meenutagem, et loo alguses käisid projekti käimatõmbajatena läbi ka ukrainlased. Väidetavalt olid muide just ukrainlased need, kes Aafrika projekti algatasid. Nimelt olevat üks Ukraina ärimeestest Viktor Raddo omal ajal Sierra Leones töötanud ja sealsetest kontaktidest tekkis ka äriplaan kaevandamiseks. Ukrainlastel oli kontakt Maaroosiga ja hakati asju ajama.

Projekti Eesti investorid nendivad, et ukrainlased ei täitnud oma lubadusi ja neil pole äriga enam pistmist. Asjaosalise jutust käib läbi isegi väide, et keegi ukrainlastest varastas ühisfirmast raha. Oli ukrainlastega, kuidas oli, kuid on selge, et projekti koos alustanud seltskond nüüdseks vaevu suhtleb omavahel ning kui keegi ka midagi veel päästa üritab, siis ei tehta seda enam ammu ühtse tiimina.

„Pealtnägijale“ mullu novembris oma Maaroosi Aafrika projektis laostumise loo rääkinud pärnakast väikeettevõtja Arvo Kulderknup nentis, et saate järel pole tema seisukohast arenguid toimunud. Pole temaga suhelnud Maaroos ega keegi teine. Endiselt on löögi all Kulderknupu kodu, mille ta seadis paraku ise löögi alla, võttes laenu selleks, et teha järjekordne rahasüst Maaroosi projekti, kust pidi kohe-kohe hakkama raha tagasi tulema.

Aafrika projekti saagaga on otsapidi seotud ka Šveitsis resideeriv ärimees Ivar Virkus. Viimane on nimelt kellelegi projekti osalistest raha laenanud – kellele ja kui palju, jättis ta enda teada. „Ma olen sellest üsna distantseerunud, ei tegele sellega ja vaatlen kõrvalt huviga, kuidas nad toimetavad,” rääkis Virkus. Ta nentis, et on kaevandusprojekti saatvate sekeldustega üldjoontes kursis, aga „detailidesse ei viitsi süveneda”. „See Kurrunurruvutimaa ettevõte – jumal seda teab, kas on üldse olemas või mitte. Tõenäoliselt on seal igasuguseid pabereid võimalik produtseerida, et kes on omanik ja kes ei ole.”

Plaanid olid uhked: kaevandused, tehased ja lai müügivõrk

„Pealtnägija“ ja Äripäeva käsutuses on Ilmo Maaroosi poolt mitmetele Eesti investoritele pähemääritud projekti tutvustus, mis kirjeldab, kuidas maavarade testkaevandamisest kavatseti välja jõuda üleilmse väärismetallide ja teemantide kontserni rajamiseni.

Tutvustuse kohaselt oli projekti esimeses etapis tehtud hulk ettevalmistusi äritegevuseks. Näiteks olid asutatud ettevõtted Küprosel, Sierra Leones ja Kongo Rahvavabariigis. Sierra Leones olid omandatud maavarade uurimise ja ekspordi litsentsid, samuti litsents väiksemahuliseks kaevandamiseks. Tehtud oli ka proovikaevandamist ja selleks oli soetatud erinevat varustust nagu veoauto, džiip, telgid, ventilaatorid, tööriistad jne.

Järgnevad paar projekti tutvustuses kirjeldatud faasi pidid sammhaaval viima selleni, et toimub kulla ja teemantide kaevandamine Sierra Leones, samuti kulla, teemantide ja tandaliidi kokkuost ning eksport Sierra Leones ja Kongos.

Viimase faasi kirjeldus viitas aga eriti suurejoonelisele äriplaanile. Nimelt seati eesmärgiks, et kontsernil on lõpuks oma teemantide lihvimise tehas, ehete tootmine, kulla rafineerimistehas, haruldaste metallide töötlemise võimekus ja müügivõrgustik Lähis-Idas, Euroopas ja Hiinas. Need viimase etapi suured plaanid pidid aset leidma Araabia Ühendemiraatides, kus Maaroos on kontakte loonud. Välja oli toodud üks seitsmest emiraadist – Rash Al Khaimah ja ettevõte Al-Almas Holding Co, millele kuuluva teemandikujulise vääriskivide töötlemise maja juures on Maaroos koos kaaskonnaga isegi poseerimas käinud.

Ettevõtte Al-Almas Holding Co puhul on eriti pikantne, et seda firmat on seostatud maailmakuulsa relvaärika, terroristidele ameeriklaste tapmiseks relvade müümises süüdi mõistetud Vene ärimehe Viktor Butiga. Nimelt on teemantide töötlemise kompleksi kahte asutajat Yuri Zaprudnovit ja Ronni Grouperit peetud Butiga tihedais sidemeis olnud isikuteks. But võeti kinni 2008. aastal Tais, misjärel organiseeriti ümber ka Al Almas Holding LLC ja ettevõte registreeriti Abu Dhabisse.

Investor: ei vasta tõele, et Maaroos müüs olematuid osalusi

Kaheksal korral peamiselt varguste eest kriminaalkorras karistatud Mairo Kiho, kelle kaudu jõudis Ilmo Maaroosi kaevandusprojekti kümneid tuhandeid Eesti riigifirma Läti tütarettevõttest Ahto Kalamehe poolt välja kanditud eurosid, rääkis, et kuigi Maaroos kasutas kokkuleppeväliselt erahuvides talle usaldatud raha, siis polnud Maaroosi suhted Sierra Leones siiski päris fiktsioon.

Ka väitis Kiho, et vähemalt osa Maaroosile usaldatud rahast siiski reaalselt jõudis projekti.

Milline roll on Teil olnud Ilmo Maaroosi algatatud Aafrika kaevanduste projektis?

Pean nentima, et olen tõesti olnud seotud Ilmo Maaroosi nn kaevandusprojektiga Sierra Leones, mille valdusfirma asus Küprosel Pafoses. Andsime ja leidsime Marek Leenurmega sinna raha märkimisväärsetes summades. Sinna sattumist tuleb pidada õlekõrreks, mille haaramise järele sundis mind eeskätt tsemendivagunite rendilepingust tekkinud võlgnevus Ahto Kalamehe ees. Esitletud andmete alusel (Küprose advokaadibüroo taust, lepingud jne) tundus asi reaalne. Alles siis, kui rahad olid kantud ning kokkulepitud tähtajad liiva jooksid, sõitsin Pafosesse asja uurima. Selgus, et võlausaldajate rivi on juba enne meid päris pikk ja ärritunud. Koos juurdelaenatud rahaga küündib läbi minu Küprosele/Aafrikasse kantud summa 100 000 euroni.

Mulle on väidetud, et Maaroosi kaudu ei ole Teie ja Marek Leenurme raha projekti jõudnud sentigi – et Maaroos müüs sisuliselt olematuid osalusi projektis ja omastas raha. Kuidas sellega õigupoolest oli ja on?

Vastab tõele, et esmased ülekanded toimusid osaühingult Timari Puit laenuna Kertti-Ethel Maaroosi (Ilmo Maaroosi abikaasa – toim) pangakontole, mille kasutamise osas meil ülevaadet polnud ega ole tänase päevani. Siiski pole tõesed kellegi mingisugused väited selle kohta, et minu ja Marek Leenurme antud raha ei jõudnud Maaroosi kaudu jutuks olevasse projekti üldse. Sellise anonüümse väite alusetus on minu poolt tõestatav.

Samuti puudub alus sellistel väidetel, justkui Maaroosilt endalt ja Maaroosile raha usaldanud isikutelt ei jõudnud Aafrika projekti mitte sentigi ning et Maaroos müüs olematuid osalusi. Samas võib vastata osaliselt tõele, et Maaroos kokkuleppeväliselt kasutas erahuvides talle usaldatud rahasummasid.

Mainisite ka võlausaldajate rivi, kes teid Küprose firmas ees ootas. Kes need võlausaldajad olid veel peale teie?

Maaroos ei teinud minu poole pöördudes iseenesest saladust, et tal on Küprose ettevõttes investoreid/võlausaldajaid. Tema argument rahaküsimisel oli, et võlausaldajad ei tule kaasa vajalike toimingutega ning takistavad omavahelise jagelemisega asjaajamist ettevõttes ja selles osas pidin temaga hiljem nõustuma. Kes võlausaldajad olid, jäi minul teadmata seni, kuni sõitsin Küprosele. Seal selgus, et varasemalt on Maaroos investeeringute/laenude tagatiseks jaganud holdingettevõtte aktsiaid  järgmistele isikutele: Positive Partners (Hannes Lehe), T.O. Invest (Olle Savi) ja Arvo Kulderknup.

Mis on saanud Teie osalusest projektis?

Kui peate silmas aktsiaid,  mis liikusid Ilmo Maaroosilt Marek Leenurmele ning minu abikaasale, siis minu teada pole formaalselt muutusi toimunud. Maaroosile kuulunud 25% holdingettevõttest kandsime kahte võrdsesse jakku pärast seda, kui Maaroos ei täitnud lubadust müüa holdingettevõtte kaevandusõigused Saksa päritolu kaevanduskonsortsiumile.

Kas ja kuidas tegutsete veel selle nimel, et Maaroosilt või siis sellest Aafrika projektist midagi tagasi saada?

Ei, enam ei  tegutse. Aktsepteerin põhimõtet, et kõik tehtud otsused, sealhulgas vigased, on ja jäävad otsustaja kanda.

Rääkides minevikuvormis saan väita, et tegime jõupingutusi kulude tagasisaamiseks, kuid seda mitte sissenõudmise näol. Kasutasin pakkumist tarnida siinsele ostjale Sierra Leonest  muldmetalli tantaalnioobium. Ekspordiload, maksed ja transpordi viis Maaroos edukalt läbi. Selleks reisisid Maaroos ja üks projekti võlausaldajatest Olle Savi Freetowni. Seega ma ei saa kinnitada, et Maaroosi suhted Sierra Leones oleks täielik fiktsioon. Minu teada seisab 600 kilo nimetatud maaki siiani ühes Tallinna lennuvälja laos. Kaupa ei õnnestunud edasi müüa, kuna keskkonnaministeerium keeldus väljastamast riigisisest käitlemisluba, viidates ELi direktiividele radiatsioonitaseme osas.