Rein Toomla: valitsus saab nüüd kergendatult ohata

Küsimustele vastab Rein Toomla:

Välist asja me teame – nad kukkusid läbi. Küsimus on selles, oli see ootamatus või mitte. Ilmselt mitte.

Kõik need korrad, kus presidendi valimine on läinud valimiskogusse, on president ära valitud väga minimaalselt. Läbikukkumine on rippunud kogu aeg õhus. Üllatus oli see, et see nii kolinal juhtus.

Loomulikult. Nimetame neid rikutud sedeliteks. See on erakordselt halb märk. Ma arvan, et seda tehti täie mõistuse juures, teadlikult. Selle taga oli soov kukutada valimised läbi ja viia need tagasi riigikokku – algatada protsess uuesti. Kui neid sedeleid oleks olnud 5–10, siis võiks rääkida peataolekust või solvumisest. Kuid neid oli 10 korda rohkem – sealt kumab läbi soov läbi kukutada.

Suur solvumine, et oma kandidaat ei osutunud valituks. Et viime asja riigikokku tagasi ja äkki seal osutub meie kandidaat valituks. Nad käitusid nagu kehvad malemängijad!

Seda ma ei arva, et ühiskonnas asjad nii oleksid. Valimiskogu liikmed ei suutnud mõelda natuke kaugemale – teist ja kolmandat käiku ette. Nende ülesanne oli valida mitte persooni, vaid täita institutsiooni koht. Persoon pole selles kontekstis kõige tähtsam. Aga nad ei saanud sellega hakkama ja käitusid väiklaselt. Tagantjärele nad võivad leida kümneid põhjuseid, miks nad nii tegid, kui keegi julgeb öelda. Võib-olla aastakümnete pärast keegi oma mälestustes kirjutab, aga hästi ei usu seda.

Kas teate, kui palju oli rikutud sedeleid 20 aastat tagasi? Neid oli 50 – nüüd tehti aga uus Eesti rekord.

Kokku leppida erakonnavälises ja poliitikavälises kandidaadis on lihtsam. Kui tullakse välja uuesti erakondlike kandidaatide või poliitikas osalenud kandidaatidega, siis on kokkulepe raskem, kui mitte võimatu.  

Need viis kandidaati olid kõik poliitilised kandidaadid. Kuid nüüd peaks otsima väljastpoolt – kultuur näiteks.

Teadus on keeruline, teadlased kipuvad õpetama, kui neid kuskile valitakse, nagu minagi. See poliitikutele ei meeldi.

Tänu sellele, et need valimised läbi kukkusid, saab valitsus hinge tõmmata. Kui Siim Kallas oleks ära valitud – tema võimalused olid ju lõppkokkuvõttes kõige suuremad ja kui poleks olnud rikutud sedeleid, siis oleks ju Kallas ära valitud suures osas Keskerakonna häältega tänu Savisaarele –, see oleks tähendanud seda, et Keskerakonda oleks tulnud kuidagi premeerida. Aga no kuidas sa premeerid?

No just! See oleks olnud väga vastumeelt aga peaministrile. Taavi Rõivas on ju korduvalt öelnud, et mitte mingeid lepinguid Keskerakonnaga – eks neid sildu on seal põletatud küll ja küll. See oleks võinud pingestada olukorda Reformierakonnas niivõrd, et oleks hakatud otsima uut peaministrit.

Kuna keegi ei saanud presidendiks, siis nüüd võib valitsus korra kergendatult ohata.

Jah. Kui suudetakse leida mõni tuntud kultuuritegelane, kes sobib kõigile ja tal oleksid olemas ka vajalikud oskused. Ta ei tohiks olla liiga noor või liiga vana. Ta peaks oskama keeli. Nimetage mõni selline? 

Luik on poliitik. Neivelt majandusmees. Otsime kultuuritegelasi. On üks tütarlaps – Doris Kareva. Õppis inglise filoloogiat, tal on keel suus ja ta on kaua aega töötanud UNESCOs. Presidendi üks ülesandeid ongi ju esindamine ja kuidas sa ikka esindad, kui keeleoskus on kehvake? Tuleks vaadata rohkem selles suunas. Jaak Jõerüüdi nimi on läbi käinud ja ta oli ametliku kandidaadi staatusele lähedal. Jaak Aaviksool on jällegi poliitiline taust. Miks mitte Richard Villems.