Lambot: ettevõtjatel lasub vastutus olla eeskujuks

Sellepärast lasub tema sõnutsi iseäranis suur vastutus just kontrolöridel ja audiitoritel, sest nende suhtumine ebaaususesse, varastamisse ja korruptsiooni mõjutab organisatsiooni töötajaid. Töötajad omakorda vormivad ühiskonna mõttemalle, sest igaüks on omamoodi ketilüli.

Lambot usub, et 25 aastaga on Eestis suhtumine korruptsiooni muutunud palju taunitavamaks. Ta toob näite töötamisest 1990ndate alguses lennujaama tollipunktis: „Mäletan nii hästi, kuidas me tükk aega kaalusime, kas me pakume viis eurot iga tollideklaratsiooni eest ühele kindlale tolliametnikule, et ta meie deklaratsiooni kiiremini teeks. Aga tänu jumalale ei jõudnud me sellega kuhugi.“ Igasugused knihvid töötasid tollal, kui ühel pool oli pahane klient ja teisel pool aeglased ja norivad tolliametnikud.

Et mõjuda oma arutelus tõetruult, lähenes logistikaettevõtja Raamatupidaja.ee ja Eesti Siseaudiitorite Ühingu sisekontrolli konverentsil ärikultuurile ja -kultuuritusele hoopiski loomingulisemalt. „Tegelikult tahtsin rääkida hoopis kirjandusest. Toon näite kolme romaani kohta ja kirjeldan seal teatud subkultuure ja nende mõju suurele kultuurile.“

Kui mõelda äri ja raha suhetele laiemalt, siis väga palju häid näiteid Eesti kirjandusest tuua ei ole. Mõni on, aga need on sellised negatiivsed, ütles Lambot.

Esimeseks näiteks tõi ta „Tõe ja õiguse“ neljanda osa.

„Tõenäoliselt tuleb paljudele meelde ärimees Köögertal, kes on negatiivne sümbol meie kultuuriloos, ja teatud kombel võitlevad Köögertali varjuga Eesti ettevõtjad tänaseni,“ täheldas Lambot.

„Köögertal ei olnud ettevõtja – ta oli ärimees,“ nentis Lambot, märkides, et sõna „ärimees“ pärinebki romaani neljandast osast. Ja lisas, et see on negatiivne näide, kuidas ärikultuuris välja kujunenud tavad ja tõekspidamised mõjutasid ühiskonda mitte kõige paremas suunas.

Ta juhtis veel tähelepanu tähendusvälja erinevusele, mis iseloomustavad sõnu „ärimees“ ja „ettevõtja“. Kui üks on äriline röövik, kes elab teiste verest ja mahlast, siis teine aitab ühiskonna eesmärkide saavutamisele kaasa. Ehk kui ajakirjanduses räägitakse ettevõtlussektorist ja kasutatakse sõna „ärimees“, siis üldjuhul kasutatakse seda negatiivses võtmes. Kui kellestki räägitakse kui ettevõtjast, siis räägitakse positiivses kontekstis, kirjeldas Lambot.

Lev Tolstoi romaanis „Anna Karenina“ oli tõsine härrasmees vürst Vronski. „Ma olen umbes viis korda seda raamatut lugenud ja mulle on alati suurt lõbu pakkunud see, kuidas Vronski oma rahaasju korrastab.“

Vronski on kõrvuni võlgades, aga keegi seda loomulikult ei tea ning seltskonnas lugupidamise säilitamiseks tuleb teha teatavaid pingutusi. Nendes pingutustes aga tulevad ilmsiks teatud väärikus ja iseloomujooned, mida võib pidada Vene aadelkonna ärikultuurseteks tõekspidamisteks, rääkis Lambot.

Aadliku sisemine moraalinorm ei pidanud võimalikuks valetamist oma vennale või teisele aadlikule, kuid naisele valetamine oli vajadusel täiesti lubatud. Ja olgugi et Vronski oli võlgu 17 000 rubla ja raha käes vaid 1800 rubla, ei saanud ta venda alt vedada, kui oli teda toetada lubanud.

Niisiis jaotas Vronski võlad kolme lahtrisse: esimeses olid võlad, mis tuli kohe ära tasuda, teises vähem tähtsad võlad näiteks tallimeestele ja kolmandas niisugused võlad, mille pärast ei tasunud üldse muretseda. Lahenduseks otsustas ta laenata liigkasuvõtjalt 10 000 rubla, müüa maha oma ratsahobused ja vähendada väljaminekuid.

Niisiis oli aadlike suhtumine varastamisse tolleaegsete kultuurinormidega lepitamatus vastuolus. „Vaielda võib selle üle, kas kultuur luuakse rahvamasside poolt, nagu õppisime nõukogudeaegses koolis, või mingi oluline osa kultuurist luuakse ka ühes ühiskonnaklassis, antus juhul aadelkonnas.“

Lambot toob veel ühe näite Fjodor Dostojevski romaanist „Vennad Karamazovid“, kus isa mõrvas süüdistatud poeg tunnistab kohtus: „Ma tunnistan end süüdi purjutamises ja kõlvatuses /--/ laiskuses ja prassimises /--/ Ja tema paljaks röövimises, ei-ei, selles ma süüdi ei ole. Ma ei saagi süüdi olla, Dmitri Karamazov on jõletis, aga ta ei ole varas.“

Nii oli aadliku jaoks mitte see kõige hullem, et teda mõrvas süüdistatakse, vaid kas ta on varas. „Te ilmselt nõustute, et Vene tolleaegses ühiskonnas oli kaks eri kultuuri, kus väärtushinnangud osaliselt ei kattunud. Suhtumine varastamisse oli talupoegade hulgas hoopis teistsugune, palju-palju leebem. Seda nägime juba nõukogude ajal, kuidas Vene maainimesed varastamisse suhtusid.“

Lambot küsis, kas aadlike ja ettevõtjate võrdlemine on korrektne. Jah ja ei, vastas ta. „Ma olen kaugel sellest, et pidada ettevõtjaid mingiks valitsevaks klassiks. Ei, seda ma kindlasti ei taha öelda. Kuid mõlema puhul on tegemist ühe subkultuuriga ja ma püüdsin näidata, et väärtushinnangud mõnes subkultuuris võivad väga oluliselt erineda ühiskonnas tervikuna valitsevatest kultuurinormidest. Siin tulebki mängu meie vastutus.“

Lamboti arvates võiksid ettevõtjad olla ideaalis ühiskonnale väärtushinnangute asjus eeskujuks. Ikka selleks, et väärtuste normid ärikultuuris mõjutaksid ühiskonna kultuurisuhteid heas suunas. „Väga tore oleks, kui näiteks mina ja teised meiesugused lähevad näiteks Leetu oma äriasju ajama ja kohalikud ütlevad, et need on need kuulsad eestlased, kes on küll aeglased ja tobud ja naljakad, aga nad ei varasta ega maksa altkäemaksu.“