Restoranitest: Rõõm ja valik Tartu Aleksandri tänaval

Menüü on loominguliselt kirju, kokk segab mandreid ja maid. Mõnedki komponendid ja menüü napp kirjaviis eeldavad keskmisest teadlikumat restoranikülastajat.

Maitseid loovad wakame, safran, parmesan (ka must parmesan), kale, mis võiks parema arusaamise huvides küll eestikeelset lehtkapsa nime kanda, tahini kaste, aga ka kodune pruunistatud või ja karulauk. Juba suupistevalik annab ettekujutuse peakoka ampluaast: sealihakroketid, pardiburger, bimi tempura. Ka eel-, pea- ja magusroad on põnevad ja koka loominguline stiil paljutõotav, kuid nii maitsete täpsusel ja kokkukõlal, teenindusel kui ka menüü informatiivsusel on veel arenguruumi.

Menüü keel on lakooniline, annab teda ­ainult põhikomponendid, kuid mitte lisandeid ja valmistusviise. Sellise stiili üheks plussiks peetakse teenindaja-teenindatava vahelise suhtluse aktiveerimist: napp informatsioon paneb lisa küsima ja annab teenindajale võimaluse köögikunstist pikemalt rääkida. Meie teenindaja polnud eriti kompetentne ega jutukas, nii et sealihakroketite olemus jäigi ebamääraseks. Menüü lubas kimchi’t, aga seda ei leidnud kusagilt, pidin ettekandja uuesti appi kutsuma: seeolla koos lihaga kroketiteks veeretatud. Ehk oligi, kuid maitses selle hapukas-vürtsikaid noote ei õnnestunud tabada.

Menüüs on esindatud ka meie rahvuskala räim, kuid millegipärast on selle roa nimetus saanud jutumärgid – “Eesti rahvuskala”. Keelereeglid ütlevad, et jutumärkidesse pannakse sõnad, millele antakse tavatu või pilkeline tähendus või mida tuntakse tugeva stiilihälbena. Ei tahaks uskuda, et tubli peakokk meie räime pilgata oleks tahtnud, taldrikule oli ta seatud igatahes vägagi lugupidavalt: sibulalt maitset saanud, lisandiks õrnalt suitsutatud peet, kaunistuseks röstitud leivapuru.

Koduse räimeroa järel mõjus safranikastme, hiidkreveti ja musta parmesaniga vürtsikas pastaroog otsekui eksootiline maitsepomm. Pastalt ei oska erilist tulisust oodata, kuid seekord oli seda sel määral, et oleks väärinud kas menüüs või ettekandjalt äramärkimist. Aasia restorani menüüs oleks nii vürtsikas roog saanud hoiatuseks kaks, võib-olla isegi kolm tšillipiprakauna. Mulle teravus meeldib, see ei seganud nautimast eriliselt hõrku krevettidega kohapeal valminud pasta rustikaalsust, erilise mulje jättis tugev safran. Sama jõuline kui maitse, oli ka selle roa värvipalett: safranikollane, krevetiroosa, söemust.

Sisekujunduse poolest on tegemist Tartu ühe elitaarsema söögikohaga, kuid hinnatase õnneks nii elitaarne pole. Esialgu tundub, et uus, alles kevadel avatud restoran on veel suuremal osal linlastel ja turistidel avastamata. Asukohtki suhteliselt ootamatu – Kvartali kvartalis asuva söögikoha sissepääs on Aleksandri tänavalt. Kunagi linna kaubanduslike peatänavate hulka kuulunud Aleksandri tänav on viimase poolsajandi jooksul olnud üks südalinna koledamaid ja kõledamaid. Nüüd on ilme tasapisi muutuma hakanud, kuid tõenäoselt võtab aega, enne kui linlaste teadvusse jõuab ja käiguteed taas sinnani ulatuma hakkavad.

Dirhami Kalakohvik, Noarootsi vald, Dirhami, Läänemaa, juuni 2017Saku Gastropub, Rotermanni 14, Tallinn, juuni 2017Fredo, Tartu mnt 83, Tallinn, juuni 2017Papa Joe, Sadama 25-4, Tallinn, mai 2017Juur, Valukoja 10, Tallinn, aprill 2017