Saladused ja vaidlused uues riigihankeseaduses

Kaitstakse allhankijat

Ka rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja Kristel Mesilase sõnul on alltöövõtjate kontrollimise regulatsioon murettekitav. „Ega meil häid juhiseid praegu ei ole. Kuna regulatsioon jõustub alles 2019. aasta jaanuaris, on meil koos huvigruppidega aega vaadata, mis on kõige optimaalsem viis seda täita,“ ütles Mesilane saates „Poliitikute töölaud.“

Mesilane lisas, et regulatsioon tekitab hankijale probleeme ka sellepärast, et kui pea- ja alltöövõtja vaheline konflikt peaks kestma liiga kaua, pole ühel hetkel enam seadusest tulenevate tähtaegade tõttu võimalik neid summasid välja maksta. „Loodan tõesti, et pooleteise aastaga, mis on jäänud regulatsiooni jõustamiseks, leiame lahenduse,“ sõnas Mesilane. Tema sõnul on regulatsiooni eesmärk allhankijaid kaitsta. „On olnud aegu, kui eriti ehitussektoris on ebaausate peatöövõtjate poolt alltöövõtjatele maksmata jätmine olnud üsna laiaulatuslik. Ja kui nüüd tahetakse kõiki ühe pulgaga lüüa, siis kannatavad ka ausad peatöövõtjad.“

Laanemäe sõnul oleks olukorda saanud lahendada ka olemasolevate regulatsioonide piires ning ilma selleta, et riik sekkub kahe osapoole eraõiguslikesse suhetesse. „Pea- ja alltöövõtja vahel on lepinguõiguslik suhe ja minu hinnangul oleks võimalused leidnud ka olemasolevatest õigusaktidest, luua need meetmed riigihangete seadusesse tundub mulle liialdus,“ rääkis ta. „Mõistan muret ja hangete osapoolte vahelisi probleeme, kuid riik võib-olla nii kaugele ei peaks oma sekkumisega minema, et asub lepinguvabadust ja lepinguõiguslikke põhimõtteid piirama.“

Rikkujaid eristatakse

Riigihangete seadus loob uue võimaluse eelnevalt hankelepingut rikkunud pakkujaid hankemenetlusest kõrvaldada. „Oluliseks ja pidevaks rikkumiseks loetakse olukorda, kus hankija on täitja suhtes rakendanud sellist sanktsiooni nagu lepingust taganemine, lepingu ülesültemine, kohaldanud leppetrahvi, nõudnud kahju hüvitamist või alandanud hinda,“ selgitas Mesilane. „See, mida konkreetselt rikkumiseks peetakse, sõltub muidugi ka lepingust endast, lepingud on väga erineva mahuga.“

Siinkohal teeb aga muret, et erinevad hankijad tähtsustavad erinevaid rikkumisi ning seetõttu pole pakkumuse tegijal kunagi selgust, millise mõjuga mõni tema varasem rikkumine konkreetsel juhul võib olla. „See oht on olemas, eriti alguses, kui ei ole praktikat, et mida täpselt oluliseks rikkumiseks loetakse,“ tõdes Mesilane. „Aga eks iga lepingupool peaks hea seisma selle eest, et ta ei riku lepingut, siis pole tal ka muresid.“

Sellegipoolest jätab seadus pakkumuse tegijatele võimaluse varasemaid rikkumisi heastada. „Heastamine on uus asi, sellega saab ettevõte pakkumuses ära märkida, et tal esinevad kõrvaldamise alused ja ta on juba alustanud heastamismeetmete rakendamisega,“ selgitas Mesilane. „Siinjuures on oluline, et meetmeid peab ta rakendama enne, kui pakkumuse esitab, seda ei saa tagantjärele teha,“ märkis ta ja lisas, et maksuvõlgnevused on eraldi teema ja seda on võimalik tasuda ka siis, kui hankija selle menetluse käigus avastab.