Saladused ja vaidlused uues riigihankeseaduses

Artikkel

- Uudised
- Indrek Mäe
- 12. september 2017 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saladused ja vaidlused uues riigihankeseaduses
Kaubandus- ja Tööstuskoja jurist Kadi Laanemäe.Foto: Andras Kralla
Uus riigihangete seadus tekitab osapooltes segadust ja selguse võiks tuua alles seaduse rakendamine ja pretsedendid.
Riik võib-olla nii kaugele ei peaks oma sekkumisega minema, et asub lepinguvabadust ja lepinguõiguslikke põhimõtteid piirama.
Kadi Laanemäe,
kaubandus-tööstuskoja jurist
Probleeme tekitavad muu hulgas sätted, mille lisasid seadusesse poliitikud vahetult enne vastuvõtmist, ilma huvigruppidega rääkimata. Näiteks tekitab küsimusi regulatsioon, mille järgi peab hankija hakkama hindama pakkuja ja tema alltöövõtjate vahelisest lepingust tulenevaid vaidlusi. „Tõsi ta on, et teatud vimkad seal regulatsioonis peituvad,“ ütles kaubandus-tööstuskoja jurist Kadi Laanemäe Äripäeva raadio saates „Poliitikute töölaud.“
Laanemäe sõnul tekib probleem siis, kui hankelepingu osapool kasutab lepingu täitmiseks alltöövõtjaid, kuid jätab neile mingil põhjusel tehtud töö eest raha maksmata. „Uue seaduse järgi saab alltöövõtja taotleda hankijalt, et ta ei maksaks peatöövõtjale lepingulist tasu ehk sisuliselt rikuks enda ja peatöövõtja vahelist lepingut,“ selgitas Laanemäe.
Tekib olukord, kus hankija peab hakkama otsustama, kas alltöövõtja kaebus on piisavalt põhjendatud. „Sisuliselt asetatakse hankija õigusemõistja rolli ning see pole normaalne, sest tegelikult ei peaks hankija üldse nende suhetesse puutuma,“ märkis ekspert. Samuti võetakse pakkujalt võimalus kasutada enda kaitseks õiguskaitsevahendeid. „Kui makse peatatakse, siis riigihangete seadus ütleb, et võlaõigusseaduse mõttes ei käsitleta seda lepingu rikkumisena – seega ei ole võimalik pakkujal oma õigusi kaitsta ja see on murettekitav.“
Kaitstakse allhankijat
Lihthanke piirmäärad – 30 000 eurot asjade ja teenuste puhul, 60 000 eurot ehitustööde puhul.
Siseriiklikud piirmäärad – 60 000 eurot asjade, teenuste ja eriteenuste puhul, 150 000 eurot ehitustöödel ning 300 000 eurot sotsiaalteenuste puhul.
Rahvusvahelised piirmäärad: asjad ja teenused 135 000 eurot riigil ja riigiasutustel, teistel 209 000 eurot. Ehitustööd kõigil 5 225 000 eurot, sotsiaal- ja eriteenused 750 000 eurot, kontsessioonid 5 252 000 eurot.
Allikas: vandeadvokaat Kristina Laarmaa
Ka rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja Kristel Mesilase sõnul on alltöövõtjate kontrollimise regulatsioon murettekitav. „Ega meil häid juhiseid praegu ei ole. Kuna regulatsioon jõustub alles 2019. aasta jaanuaris, on meil koos huvigruppidega aega vaadata, mis on kõige optimaalsem viis seda täita,“ ütles Mesilane saates „Poliitikute töölaud.“
Mesilane lisas, et regulatsioon tekitab hankijale probleeme ka sellepärast, et kui pea- ja alltöövõtja vaheline konflikt peaks kestma liiga kaua, pole ühel hetkel enam seadusest tulenevate tähtaegade tõttu võimalik neid summasid välja maksta. „Loodan tõesti, et pooleteise aastaga, mis on jäänud regulatsiooni jõustamiseks, leiame lahenduse,“ sõnas Mesilane. Tema sõnul on regulatsiooni eesmärk allhankijaid kaitsta. „On olnud aegu, kui eriti ehitussektoris on ebaausate peatöövõtjate poolt alltöövõtjatele maksmata jätmine olnud üsna laiaulatuslik. Ja kui nüüd tahetakse kõiki ühe pulgaga lüüa, siis kannatavad ka ausad peatöövõtjad.“
Laanemäe sõnul oleks olukorda saanud lahendada ka olemasolevate regulatsioonide piires ning ilma selleta, et riik sekkub kahe osapoole eraõiguslikesse suhetesse. „Pea- ja alltöövõtja vahel on lepinguõiguslik suhe ja minu hinnangul oleks võimalused leidnud ka olemasolevatest õigusaktidest, luua need meetmed riigihangete seadusesse tundub mulle liialdus,“ rääkis ta. „Mõistan muret ja hangete osapoolte vahelisi probleeme, kuid riik võib-olla nii kaugele ei peaks oma sekkumisega minema, et asub lepinguvabadust ja lepinguõiguslikke põhimõtteid piirama.“
Rikkujaid eristatakse
Riigihangete seadus loob uue võimaluse eelnevalt hankelepingut rikkunud pakkujaid hankemenetlusest kõrvaldada. „Oluliseks ja pidevaks rikkumiseks loetakse olukorda, kus hankija on täitja suhtes rakendanud sellist sanktsiooni nagu lepingust taganemine, lepingu ülesültemine, kohaldanud leppetrahvi, nõudnud kahju hüvitamist või alandanud hinda,“ selgitas Mesilane. „See, mida konkreetselt rikkumiseks peetakse, sõltub muidugi ka lepingust endast, lepingud on väga erineva mahuga.“
Siinkohal teeb aga muret, et erinevad hankijad tähtsustavad erinevaid rikkumisi ning seetõttu pole pakkumuse tegijal kunagi selgust, millise mõjuga mõni tema varasem rikkumine konkreetsel juhul võib olla. „See oht on olemas, eriti alguses, kui ei ole praktikat, et mida täpselt oluliseks rikkumiseks loetakse,“ tõdes Mesilane. „Aga eks iga lepingupool peaks hea seisma selle eest, et ta ei riku lepingut, siis pole tal ka muresid.“
Sellegipoolest jätab seadus pakkumuse tegijatele võimaluse varasemaid rikkumisi heastada. „Heastamine on uus asi, sellega saab ettevõte pakkumuses ära märkida, et tal esinevad kõrvaldamise alused ja ta on juba alustanud heastamismeetmete rakendamisega,“ selgitas Mesilane. „Siinjuures on oluline, et meetmeid peab ta rakendama enne, kui pakkumuse esitab, seda ei saa tagantjärele teha,“ märkis ta ja lisas, et maksuvõlgnevused on eraldi teema ja seda on võimalik tasuda ka siis, kui hankija selle menetluse käigus avastab.
Fookus ärisaladusele
Uue seadusega kaasneb ka pakkumuse sisu avalikustamine, juhul kui see ei ole ärisaladus. „Seaduses on piiritletud kindlad asjad, mida ei saa ärisaladuseks lugeda, näiteks maksumus ja need kriteeriumid, mida pakkumuses hinnatakse,“ selgitas Mesilane. „Kui neid ei taheta konkurentidele avalikustada, on võimalus selles hankes mitte osaleda.“
Laanemäe hinnangul hakatakse ilmselt rohkem vaidlema. „Muudatuse mõte ongi see, et avada pakkumuse sisu konkurentidele, kel on tekkinud kahtlus, et edukaks tunnistatud pakkuja võib-olla ei ole oma pakkumuses esitanud õigeid andmeid,“ sõnas kaubandus-tööstuskoja jurist. „Senine konfidentsiaalsus pärssis läbipaistvust, tahtsime, et pakkumuste avaldamisest sünniks rohkem kasu kui kahju,“ selgitas Laanemäe, miks kaubandus-tööstuskoda avalikustamise eest seisis.
Kaubandus-tööstuskoja ekspert rõhutas, et hankijale on siiski jäetud ka mänguruumi. „Kui pealekaebaja ei esita konkreetseid tõendeid, ei pea hankija seda menetlema,“ kinnitas ta. „Samas pole mõistlik jätta vihjeid ka päris tähelepanuta – see, milline on piisav põhjendus asja uurimiseks, sõltub olukorrast. Tihti on ka kirjastiilist aru saada, kui tõsiseltvõetava pöördumisega on tegemist.“
Kindlasti tuleb uue seaduse järgi ettevõtjatel avalikustada pakkumuse maksumused ja osamaksumused, see võib Laanemäe hinnangul aga tekitada probleeme eelkõige ehitusettevõtjatele. „Ehitushangetes võib osamaksumuse mõiste olla midagi muud kui tavavaldkondades,“ märkis ta.
Laanemäe lisas, et uue seaduse järgi peab pakkuja oma pakkumuses sisalduva ärisaladusliku osa ära märgistama kohe alguses. „Varem oli nii, et kui tekkis vaidlus, tõmmati välja kaart, et kogu pakkumuse sisu on ärisaladus ja ei lubatud seda avaldada, praegu võib hankija vaidlusmomendis ärisaladuseks mittemärgitud info avalikustada.“
Hankeseadusega ümbrikupalga vastu
Uus riigihangete seadus katsub lahendada Eestis makstavate ümbrikupalkade probleemi.
„Varem oli küsimus, et kuidas hinnata, milline pakkumus on põhjendamatult madal, nüüd on need kriteeriumid paika pandud ning ühe kriteeriumina vaadataksegi sega, palju pakkuja võrreldes sektori keskmisega oma töötajatele maksab,“ rääkis rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja Kristel Mesilane. Tema sõnul on see oluline just ehitussektoris.
Täpsemalt tekib hankijal kohustus teha pakkujale palkade kohta järelpärimine siis, kui viimane maksab oma töötajatele palka vähem kui 70 protsenti sektori keskmisest.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum