Ülekriminaliseerimata karistusmaastik

Uue aasta algusega jõustusid mahukaimad muudatused Eesti karistusõiguses pärast karistusseadustiku vastuvõtmist 2002. aastal. Muudatuste eesmärk on kõrvaldada meie ühiskondlikust elust selline ebameeldiv nähtus nagu ülekriminaliseerimine.

Kuigi paljud muudatused puudutavad masskuritegusid (pisivargused jms), nägi seadusandja ülekriminaliseeritust ka ettevõtlusega seonduvates valdkondades. Seetõttu muutus majandusalaste süütegude peatükk karistusseadustikus uue aastaga oluliselt konkreetsemaks ja kompaktsemaks. Korrastatud on koosseisude sõnastusi ning välja jäetud mitmed kuriteod, mis sekkuvad liigselt ettevõtlusse või kordavad juba olemasolevaid väärtegusid ja on seetõttu tarbetud.

Praktikas on seni enim vaidlusi tekitanud pankroti- ja täitemenetluse alased kuriteod. Kosmeetiliste muudatuste (näiteks maksejõuetuse põhjustamise koosseisu “korrastamise”) kõrval on tähelepanuväärne pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise dekriminaliseerimine. Nimetatud tegevuse puhul osutus tegeliku maksejõuetuse tuvastamise hetke väljaselgitamine tihti ülemäära keeruliseks ja koormavaks nii juhatuse liikmetele kui ka kriminaalmenetlejatele. Selgelt pahatahtlike pankrottide korral tekib üldjuhul juhatuse liikmel otsevastutus, mistõttu oli dekriminaliseerimise otsus igati mõistlik.

Selget dekriminaliseerimiskätt on tunda ka intellektuaalomandi vallas, kus on varasema üheteistkümne asemel alles jäänud viis koosseisu– autorsuse rikkumine, piraatkaubandus, autoriõiguse rikkumine arvutisüsteemis, teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ebaseaduslik üldsusele suunamine ning võltskaubandus. Nimetatud kuritegude karistatavuse eelduseks on see, et rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab 200 eurot. Samuti on intellektuaalomandi vastased kuriteod (v.a autorsuse rikkumine ja võltskaubandus) karistatavad vaid siis, kui need on toime pandud majandus- või kutsetegevuses. Näiteks on uue regulatsiooni seletuskirja autorid asunud seisukohale, et piraatkoopia valmistamine mittekaubanduslikus ulatuses ei pea olema karistatav, kui sellel ei ole elatuslikku iseloomu.

Alates uuest aastast sisaldab karistusseadustik vaid ühte konkurentsialast kuritegu. Kaotatud on kriminaalvastutus turgu valitseva ettevõtja seisundi kuritarvitamise eest, koondumise jõustamise eest koondumiseks loa puudumisel ja konkurentsi kahjustava koondumise eest ning olulist vahendit omava ettevõtja kohustuste täitmata jätmise eest. Need teod on edasiselt karistatavad vaid väärtegudena ühes juriidilise isiku karistusmäära kõrgendamisega nimetatud väärtegude eest 32 000 eurolt 400 000 eurole.

Ainus alles jäänud kriminaalkorras karistatav tegu – konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimine – pakub aga üksjagu segadust oma määratlematuse tõttu. Nimetatud koosseisu alusel on karistatav sisuliselt lahtine loetelu kõikvõimalikest kokkulepetest, mida ettevõtjad võivad omavahel sõlmida. Ning tihti on karistamine sõltuvuses täiesti mitteäratuntavatest ning ettenägematutest asjaoludest nagu näiteks ettevõtja osa kaubaturul või tarbija õiglane osa kokkuleppest tekkivast kasust.

Korruptsioonikuritegude osas on muudatused valdavalt õigustehnilised. Enam ei eristata pistist altkäemaksust ehk siis enam ei tehta vahet ametiisiku poolt hüve võtmisel seadusliku (enne pistis) või ebaseadusliku (enne altkäemaks) ametialase vastuteene eest. Igasugune hüve võtmine, vahendamine, andmine või lubamine ükskõik millise ametialase vastusoorituse eest on edaspidi karistatav altkäemaksuna.

Jätkuvalt on karistatav ka korruptsioon erasektoris, olles uuest aastast tõstetud avaliku usalduse vastaste tegude hulgast majanduskuritegude alla. Kuigi see muudatus ei oma suurt praktilist tähendust, näitab revisjonijärgse muudatuse iseloom seadusandja tahet n-ö aususe mõõdupuu säilitamise osas ka erasektoris.

Korruptsioonikuritegude osas on tähelepanuväärne ka mõjuvõimuga kauplemise kriminaliseerimine olukorras, kus riigikohtu selgetest vihjetest hoolimata ei ole ikka kehtestatud lobitöö regulatsiooni. Lobitöö regulatsiooni puudumine tähendab aga jätkuvat võimatust teha vahet lubatud ja lubamatul lobitöö tegemisel. Sellise regulatsiooni puudumise korral ei ole võimalik kellelegi ette heita ebaseaduslikku lobitööd, kuna meie õiguskord sellist asja üldse ei tunnista. Seega seisab mõjuvõimuga kauplemise koosseis jätkuvalt vähemalt osaliselt n-ö riiulil ega ole praktikas rakendatav.