26. mai 2015 • 5 min
Jaga lugu:

Mis otsast Eesti avalikkus ussitab?

Ajaloolane Marek Tamm.
Ajaloolane Marek Tamm.  Foto: Raul Mee

Viimase aastaga on Eesti avaliku sfääri head toimimist hakanud ohustama kolm tendentsi, kirjutab ajaloolane Marek Tamm Memokraadis.

Sten Tamkivi püüdis hiljuti siinsamas ühe Eesti ühiskonda kummitava probleemi löövasse kujundisse: “Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.” Jagan seda diagnoosi (“totaalselt” on ehk väike lõiv löövusele), mistõttu nopin pakutud kujundi üles ja kirjutan veidi konkreetsemalt lahti.

Demokraatia ja avalikkus

Tuletan hakatuseks meelde mõned lihtsad tõsiasjad (selle osa võib vabalt vahele jätta). Liberaalse demokraatia toimimise eeldus on toimiv poliitiline avalikkus. Tänapäevane poliitika saigi võimalikuks alles pärast seda, kui 18. sajandi keskpaiku – mõnes riigis veidi varem, teises hiljem – hakkas Euroopas kuju võtma poliitilise avalikkuse sfäär. Sisuliselt tähendas see ühest küljest diskussioonide ja mõttevahetuste sfääri, mis jäi välja riigi ülemvõimu alt, teisest küljest aga kriitikat, mida viimase tegevuse aadressil tehti.

Poliitilise avalikkuse sfäär eeldab kõigi osalejate võrdsust, selles ei tunnistata seisusi, auastmeid ega sissetulekut. Kehtib vaid reegel, mille järgi osalisi eristatakse väljakäidud argumentide suurema või väiksema põhjendatuse ja asjakohasuse alusel. Teisisõnu põhineb poliitiline avalikkus ratsionaalsetel printsiipidel, kus pole kohta religioossetele, sotsiaalsetele või majanduslikele piirangutele.

Totalitaarses ühiskonnas poliitiline avalikkus puudub ja seega on Eesti iseseisvuse taastamine tähendanud ühtlasi poliitilise avalikkuse sfääri taastamist. Mulle tundub, et see töö on olnud mõningatele tagasilöökidele vaatamata edukas ja aidanud kaasa Eesti kiirele arengule. Kuid seda enam tuleb jälgida, et see avalik sfäär ei satuks uuesti ohtu. Eriline vastutus on selles ajakirjandusel, mis poliitilist avalikkust kõige enam reguleerib. Kuid niisama oluline on poliitilise võimu suhtumine avalikkusesse – selle käsitamine riigivalitsemise vältimatu eelduse ja sisendina, mitte takistava tegurina.

Mulle tundub, et viimase aasta jooksul on Eesti avaliku sfääri head toimimist hakanud ohustama kolm tendentsi, leian, et nimelt nendest kolmest otsast kipub meie avalik mõtteruum esmajoones ussitama.

Avalikkuse radikaliseerumine

Eesti poliitilises avalikkuses kipub viimasel ajal emotsionaalsus valitsema ratsionaalsuse üle. Selle tagajärjeks on avalikkuse polariseerumine ja radikaliseerumine. Selmet käia välja parimaid argumente, manipuleeritakse inimeste ebateadlike hirmudega. Näiteid pole vaja pikalt otsida: piisab kui meenutada mullust vaidlust kooseluseaduse üle ja tänavu alanud arutelu pagulaste küsimuses. Muidugi on tegemist delikaatsete teemadega, mis on põhjustanud kirgi suuremateski ühiskondades, ent seda enam peame väga teadlikult oma noort avalikkuse sfääri kaitsma. Ma ei kutsu üles mingeid seisukohti alla suruma või avalikkusest välja tõrjuma, vaid neid esitama ratsionaalselt põhjendatud moel, apelleerimata sealjuures pelgalt traditsioonile (“nii on alati olnud”) või religioossele autoriteedile (“nii on taevased väed otsustanud”).

Pean oluliseks, et avalikes aruteludes osaleks senisest enam eksperte, kes panustaksid parima argumendi otsingutesse konkreetseid andmeid, mis tõrjuksid avalikkusest “kurja konstante” ja muid libafakte. Selles osas on muide olnud sümpaatne, et pagulasvaidluses on asjatundjate seisukohti olnud kuulda palju enam kui kooseludebatis, mis annab lootust, et seekord ei lasta avalikkusel nii lihtsakoeliselt polariseeruda.

Jagan mitmes osas Raul Rebase hiljutisi soovitusi, kuidas avalikkuse radikaliseerumisega toime tulla, ent ma ei kasutaks kujundit “piduri tõmbamisest”. Sest probleem pole vaidluse intensiivsuses ja selle ohjamises, vaid selles, milliste reeglite järgi seda vaidlust peetakse.

Avalikkuse reostumine

Avalikkuse radikaliseerumise üks kaasnähtusi on avaliku keelekasutuse reostumine. Labaste ja ideoloogiliselt laetud keelendite imbumine avalikkusesse on üks Eesti poliitilise mõtteruumi “ussitamise” selgemaid ilminguid. Ajaloost pakub hea näite saksa kirjandusteadlane Victor Klemperer, kes hakkas pärast natside võimupööret üles täheldama avalikkuses ringlevaid uusi sõnu ja väljendeid, kirjutades nende põhjal pärast sõja lõppu väga õpetliku raamatu pealkirjaga “LTI – Lingua Tertii Imperii: Ühe filoloogi märkeraamat” (1947). Sellest tuleb selgelt välja, kuidas natslik ideoloogia imbus mõtlemisse läbi sõnade, enne kui jõuti tegudeni. Tundub, et praegune aeg nõuaks meie oma Klempereri, kes peaks arvet nende populistlike keelendite üle, mis tungivad üha jõulisemalt meie avalikku mõtteruumi. Sten käis oma artiklis välja ühe esindusliku valiku ja ma ei tahaks hakata neid kordama. Vastupidi, kutsun üles neid väljendeid teadlikult ignoreerima, takistama nende juurdumist avalikus kõnepruugis, sest isegi nende üle ironiseerimine tähendab paraku nende põlistamist.

Poliitiline avalikkuse sfäär vajab toimimiseks kaitset solvavate ja sildistavate sõnade eest; ajakirjandus peaks väga teadlikult ennast ohjama järjekordse labase “pärli” viraalseks pööramises. Vajadusel tuleks igalt poliitikult, kes sellise sõnaloomega lagedale tuleb, paluda kohe konkreetset seletust ja definitsiooni – sundida teda sööma omaenese sõnu.

Avalikkuse balkaniseerumine

Kolmas nähtus, mis mulle muret teeb, on see, mida võiks nimetada avalikkuse balkaniseerumiseks ehk killustumiseks. Poliitiline avalik sfäär saab edukalt toimida vaid ühtse või vähemalt seostatud mõtteruumina. Sotsiaalmeedia jõuline esiletõus on paraku süvendamas avalikkuse fragmenteerumist, poliitiliste debattide sulgumist interneti “kõlakambritesse”.

Seda protsessi on kindlasti võimendanud anonüümsete veebikommentaaride kultiveerimine meediaportaalides. Pole kahtlustki, et väga palju inimesi, kes varem panustasid avalikku arutellu, eelistavad praegu oma argumente jagada Facebookis, sest siis nad ei pea tahtmatult etendama avaliku süljekausi rolli. Tulemuseks on paraku avaliku sfääri kidumine.

Pea viisteist aastat tagasi hoiatas Ameerika jurist Cass R. Sunstein oma raamatus Republic.com (Princeton UP, 2001), et interneti ja sotsiaalmeedia võidukäik tähendab poliitilise diskussiooni pihustumist. Mulle tundub, et praegu oleme tunnistajaks selle ennustuse teostumisele. Paljude inimeste poliitiline aktiivsus suubub omaenda või teiste suletud veebikogukonnas vaidlemisse, mis iseenesest on kindlasti huvitav ja kasulik, ent paraku ei panusta kuigivõrd avaliku sfääri arengusse. Sündinud on uus nähtus, virtuaalaktivism, mis tihtipeale tähendab vaid vaimukuspunktide skoorimist. Ma ei taha sotsiaalmeediat vastandada avalikkuse sfäärile, küll näeksin, et nende vahele sünniks enam ühendusteid, et sotsiaalmeedia sisukamad vaidlused leiaks rohkem väljundeid massimeediasse. Sest oluline pole veenda oma “sõpru”, vaid kogu arutlevat avalikkust.

Läbinisti ratsionaalne avalikkuse sfäär, millest on unistanud Saksa filosoof Jürgen Habermas, jääb muidugi üksnes horisondil helendavaks unistuseks, ent teadlik töö avaliku mõtteruumi hoidmiseks ja arendamiseks on meie kõigi kohus, kes me soovime, et Eesti arengut suunaksid läbivaieldud argumendid, mitte ebateadlikud tungid.

Allikas: Memokraat

Autor: Marek Tamm

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt