Toome palgakriteeriumi riigihankesse

Samas ei pakuta just sageli välja toimivaid lahendusi ja objektiivseid kriteeriume, mille alusel hankel kõige paremat ehitajat välja valida.

2. juuni Äripäevas arutlesid maksuspetsialistid ja ettevõtjad, kuidas olukorda lahendada. Ühe mõttena toodi välja Läti eeskujul hangetel osalejate kvalifitseerimiseks keskmise palgataseme nõude kehtestamist, mis peaks olema vähemalt 70–80 protsenti sektori keskmisest. Pakkujate palgatasemete hindamine oleks tõepoolest suur edasiminek praegu peamiselt maksuvõlgade puudumisele keskenduva lähenemise asemel. Kui makse ei deklareerita, siis ei teki ka maksuvõlga ning nn must süsteem toimib õlitatult edasi. Palga näitamine ja selle hindamiskriteeriumiks seadmine muudab hankepakkumised läbipaistvamaks, aga on ka riigilt sotsiaalse vastutustundlikkuse avaldus. Tragikoomiline on teha ühe käega reklaami ausale palgale ja valida teise käega hankevõitjaks pakkujat, kelle hinnanumbrisse on ümbrikupalk juba algusest peale sisse kirjutatud.

Konkreetsele palgatasemele miinimumi seadmisele on veel üks alternatiiv – järjestada pakkujad tegelikult tasutud tööjõumaksude alusel. Seejuures tuleks ka ehitussektor jagada eraldi gruppidesse, sest tegevusala on kirju – alates peatöövõtust ja üldehitusest kuni erinevate nišisektoriteni, kus üks pakub uue hoone ehitamist tervikuna ja teine teeb eriehituslikku remonti. Nii peaks kujunema igal sektoril oma võrdlusgrupp, milles makstud maksud annavad hea ülevaate ettevõtte aususest ja distsipliinist.

Mai lõpus käsitles Äripäev võimalikku ümbrikupalkade probleemi lammutussektoris. Turuosalisena saan tuua konkreetse arvulise näite, kus peegeldub tegelikult tasutud tööjõumaksude moonutus, mis on ilmselt kujunenud ka võtmeks hanke võitmisel.

2014. aasta lõpus korraldas kaitseministeerium hanke Piirsalu linnaku lammutamiseks. Edukaks pakkujaks osutus Aspen Grupp OÜ hinnaga 163 000 eurot, mille keskmine palgakulu 2013. aastal oli 789 eurot, teiseks jäi Jäätmeproff OÜ pakkumine 167 600 eurot, kus keskmine palgakulu oli 440 eurot ning kolmandaks ühispakkujad Purustaja OÜ ja Eldostar OÜ 173 800 euroga ja nende ettevõtete keskmine palgakulu oli samal ajal vastavalt 1734 ja 1680 eurot. Palkade vahe erineb kordades. Kui arvestada pakkujate keskmiseid palgakulusid, sai riik selle hankega Aspenilt tagasi 11 000–12 000 eurot tööjõumakse, kuid võinuks saada kaks korda rohkem, kui oleks eelistatud Purustajat ja Eldostari. Kui mingil põhjusel oleks võitnud Jäätmeproff, siis oleks võinud jääda riigimaksud ka alla 7000 euro. Kui lisaks hankemaksumusele oleks vaadatud maksulaekumist ravi-, pensioni- ja töötuskindlustusse ning riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvetesse, siis võinuks n-ö ühiskondliku netomaksumuse alusel pakkujaid ka teistmoodi reastada.

Kui riik suudab palgakriteeriumi ühel või teisel moel seadusesse kirjutada ning hankijad hakkavad pakkujaid hindama ja reastama tegelikult tasutud tööjõumaksude alusel, siis jääks kindlasti vähemaks ametliku palga anomaaliaid ning koos sellega ka absurdseid selgitusi palgatasemete õigustamiseks. Jätkuvalt on üleval küsimärk, kuidas osa firmasid suudab oma võtmetöötajaid ja eriala professionaale leida tegelikust miinimumist 20–30 protsenti madalama palgaga või suisa palgavaesuseks klassifitseeruval tasemel.

Riik on lubanud uues riigihangete seaduse eelnõus käsitleda varasemast rohkem kvalitatiivseid, sotsiaalseid ja keskkonnalaseid hindamiskriteeriume. Palgakulude hindamine on kahtlemata üks objektiivsemaid kriteeriume, mille alusel õiglast konkurentsi ja kvaliteetset ehitustööd tagada, aga ka riigi maksulaekumist parandada.