Läti maksuimest võib saada õudusunenägu

See puudutab ettevõtteid, mis tegutsevad tegelikult edasi Eestis.

Ettevõtte registreerimisel Lätti ei pruugi maksukohustus sellest olenevalt Lätti jääda. Nimelt ei ole ka seaduseloojatele sellised manöövrid kahe silma vahele jäänud. Sellised ülepiirilised tehingud on reguleeritud nii siseriiklikus maksuõiguses (tulumaksuseadus) kui ka rahvusvahelises maksuõiguses (Eesti-Läti maksuleping).

Oletagem, et ettevõtte registreerib ennast Lätti ning muutub ka Läti maksuresidendiks ning ettevõtte tegelik tegevus toimub ikka edasi Eestis. On üldteada, et siseriiklikud maksuseadused asuvad sind kohe maksustama, niipea, kui sa oma nina riiki pistad (sealhulgas Eestisse).

Meie enda tulumaksuseadus §7 lg1 sätestab püsiva tegevuskoha mõiste. See on majandusüksus, mille kaudu toimub mitteresidendi (ehk sellesama Lätti registreeritud ettevõtte) püsiv majandustegevus Eestis. Sama sätte lg2 ütleb, et püsiv tegevuskoht tekib geograafiliselt piiritletud või liikuva iseloomuga majandustegevuse tulemusena või mitteresidendi nimel lepinguid sõlmima volitatud esindaja kaudu Eestis toimuva majandustegevuse tulemusena.

Selleks, et piirata riikide liigset lahmimist maksustamisel (maksustan kõike, mida saan), on vastu võetud terve rida rahvusvahelisi maksulepinguid, mis teoorias peaksid piiritlema riikide maksusätteid ülepiiriliste tehingute osas (sh püsiva tegevuskoha tekkimise aluseid). Vaadeldes Eesti–Läti maksulepingut nähtub, et püsiv tegevuskoht tähendab hoopis äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus (mis sisuliselt kattub tulumaksuseaduse ehk TuMS §7-ga).

Kindlasti võiks kirjutada eeltoodud sätetes kasutatud mõistete määratlemise ja erisuste kohtapikki artikleid, aga üldjoontes võib väita, et nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline maksuõigus sätestavad, et juhul, kui ettevõtja äritegevus täielikult või osaliselt toimub Eestis, on tegemist püsiva tegevuskohaga. Seega on tekkinud Eestis püsiv tegevuskoht.

Võiks ju küsida, et mis siis, kui mul tekkis Eestis püsiv tegevuskoht, ongi ju uhkem? Kuid just siinkohal lähebki asi käest ära. Nimelt käsitletakse püsivat tegevuskohta kui eraldiseisvat äriühingut, mille kasum maksustatakse Eestis. Lihtsustatult öeldes on nüüd kaks ettevõtet, millest üks asub Lätis ja teine Eestis.

Eestis tegutsev püsiv tegevuskoht maksab tulumaksu enamjaolt samadel alustel nagu tavaline Eesti resident (erisoodustused, kasumieraldised, ettevõtlusega mitteseotud kulud, jne), kuid tulu arvestamine on oluliselt keerulisem (TuMS §53). Keeruliseks muudab selle just arvestus, milline kulu või tulu on Eesti ja milline Läti oma, ning selle arvestamise aritmeetikaga seotud maksuõigusliku raamistiku jälgimine. Nimelt võib tekkida olukord, kus Lätis peab ettevõte maksma kasumilt maksu igal aastal, ja juhul, kui Eesti püsivast tegevuskohast viiakse kasum välja, siis see osa tuleb maksustada Eestis ja Lätis makstud tulumaksu osas tuleb hakata taotlema tulumaksu tagastamist.

Praktikas on teatud juhtudel üldse mõistlik luua Eestis eraldi raamatupidamise arvestus (tegelikult kohustuslik) ja pangakonto, sest vastasel juhul on tagantjärgi Läti ja Eesti vahele piiride tõmbamine ja kasumi arvestamine selline õudusunenägu, mida ka kõige vilunum raamatupidaja mäletab takkajärgi veel mitu aastat.

Olgu öeldud, et püsiva tegevuskoha tekkimisega tuleb kulude ja tulude arvestamisel ning omavaheliste tehingute tegemisel lähtuda sealhulgas siirdehinna põhimõtetest, kuna Lätis asuva ettevõtte ja Eestis asuva püsiva tegevuskoha puhul on tegemist seotud isikutega nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise maksuõiguse mõttes (TuMS §8). Detailidesse laskumata võib tunnetuse saamiseks välja tuua, et ainuüksi siirdehinna temaatika kohta on kirjutatud mitmesajaleheküljelisi käsiraamatuid ning suure tõenäosusega võib ühe käe sõrmedel üles lugeda need eestlased, kes sellest teemast lõpuni aru saavad.

Isegi juhul, kui püsivat tegevuskohta ei teki, võib peavalu tekitada palgamaksude arvestamine. Etteruttavalt võib öelda, et rahvusvahelisel tasandil (so ülepiiriliste situatsioonide puhul) toimub töötasult tulu- ja sotsiaalmaksu arvestamine täiesti erinevate põhimõtete järgi. Selleks tuleks ennekõike määratleda töötajate maksuresidentsus (ja olgu öeldud, et seda ei ole võimalik välja lugeda ID–kaardilt).

Olenemata maksuresidentuse määratlemisest võib tulumaksu osas tekkida ikkagi juriidilise topeltmaksustamise oht ehk maakeeli öeldes võib Eesti maksustada maksuresidentidest töötajate töötasud maailmatulu printsiibil ja Läti maksustab samad töötasud allikatulu printsiibil. Seda põhjusel, et Eesti–Läti maksulepingu kohaselt võib Läti maksustada samuti töötasu, juhul kui palga väljamaksja on Läti resident ning töökohaks on kasvõi osaliselt Läti (Art 15 lg 2). Topeltmaksustamise vältimiseks on maksuõiguses aga ette nähtud lausa eraldi peatükk, millesse ei hakka üldse laskumagi. Kokkuvõttes võib tekkida olukord, kus töötajatel tuleb deklareerida oma kõik muud tulud Eestis ning selle Läti ettevõtte poolt makstud töötasult tulumaks osaliselt Lätis (so Lätis töötatud aja eest).

Sotsiaalmaksu puhul lähtutakse hoopis teistest reeglitest. Nimelt on ratifitseeritud Euroopa Liidu sotsiaalmaksu määrus 883/2004, mille lugemine võib juba iseenesest tekitada väikeettevõtjale migreenihoo. Teadjamad spetsialistid võivad sealt aga välja lugeda, et liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad töökohariigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandja registrisse kantud asukoht on teise liikmesriigi territooriumil (883/2004 Art 11 lg 3 p a). Seega tekib olukord, kus töötajate töötasudelt tuleb tulumaks osaliselt tasuda Lätis ja sotsiaalmaks Eestis.

Tundub keeruline? Lohutuseks, et praktikas on see veel keerulisem. Samuti on omaette teema aruandlusega seotud kohustused, mis antud juhul tekivad püsiva tegevuskoha puhul nii Eestis kui ka tõenäoliselt Lätis. Samuti tuleb rõhutada, et eeltoodud käsitlus on väga lihtsustatud ja täis eeldusi, kus väiksemagi detaili muutus võib muuta kardinaalselt kogu protsessi. Seega on sellise piiriülese kemplemise puhul ülioluline kogu aeg tunda õiguslikku raamistikku ja tegelikku olukorda, et hiljem ei tuleks üllatusena maksuhalduri kutse oma tegemistest aru andma. Seal ei aita imestust täis suured silmad.

Selleks, et mitte pool aastat erinevate riikide maksuametite uksi kulutada, on lihtne soovitus võtta üle Lääne-Euroopa ärikultuur - naudi seda, mida sa teed, usu oma ettevõtmisse, ja otsi lisandväärtust, kuidas oma asja veelgi paremini teha. Ning unusta selline Ida-Euroopa ärikultuur, kus ainsaks konkurentsieeliseks peetakse tihtilugu oma partnerite tüssamist, töötajate alaväärtustamist ja maksudega petmist. Muidu võid mässida ennast sellistesse jamadesse, mis võivad osutuda väikeettevõttele kabelihoobiks.