Eesti ettevõtja ei julge suurelt ette võtta

Tabasalu jalgpalliklubi ühe asutajana on minu ülesandeks veenda noori jalgpallihuvilisi, et ka Eestist võib kunagi saada jalgpalli maailmameister. Kui sellise mõtte kusagil seltskonnas välja käid, siis keegi minuvanustest ei usu, et nende silmad seda näevad.

Eesti ettevõtluskeskkonda ja jalgpalli saab võrrelda. Me tahaksime olla maailma parim ettevõtluskeskkond, aga me ei oska veel hästi. Me teeme kõvasti trenni, aga ikka kukume valikmängudes välja. Milles asi? Me ei saa igavesti Mart Poomi ehk ettevõtja keeles Skype'i eduloo najal liugu lasta. Soome tegi seda Nokiaga, mille tagajärjeks oli liigne turvatunne ja teatud määral üleolek, mis viis krahhini.

Lisaks Skype'ile on meil veel vingeid edulugusid. Üheks selliseks on e-residentsus. See on näide revolutsioonist, kus lisaks lahedale tehnilisele lahendusele on muudetud kontseptsiooni – riigi tähendust. Võib-olla on ka Eesti kunagi selliste suurriikide hulgas nagu Facebook, Twitter ja Instagram? Just sellist julget mõtteviisi vajamegi.

Puutun iganädalaselt kokku kümnete ettevõtete juhtidega ning võin erinevalt Tööandjate Keskliidu juhist Toomas Tamsarist öelda, et Eesti ettevõtluskeskkond pole kõige suurem murekoht. Pigem on asi juhtide tavapärases eestlaslikus juhtimisstiilis ja väheses julguses asju suurelt ette võtta.

Loomulikult aitaks suurelt mõtlemisele kaasa riiklik tõuge eksporti edendavate, kompetentsi parandavate ja tehnoloogilist võimekust tõstvate programmide kaudu, kuid eelkõige peavad firmade omanikud julgema teha suuri ja vahel ka radikaalseid otsuseid. Kui tahame olla maailmas konkurentsivõimelised, siis peame palkama maailma parimaid tegijaid ja mitte muretsema, et Eesti palgatasemed ei võimalda seda teha. Siin on taas mõttekoht, kuidas riik saaks sellele kaasa aidata.

Mul on hea meel uue põlvkonna juhtide üle, kes näevad maailma suuremana kui Sääretirp või Narva sild. Uue põlvkonna juhid heal juhul katsetavad Eestis, aga peas tiksub ikka mõte globaalsest ärist. Suurim probleem on ikkagi maailmatasemel disaini-, müügi- ja turunduskompetentsi puudumine. Näen, kuidas luuakse ja arendatakse vingeid tootmisettevõtteid, kus protsessid on viimase peale timmitud, kuid ettevõtte põhifunktsioon – müük – lonkab kahte jalga.

Mõistke ometi, et tootmine on kõigest vahend selle tegemiseks, mille olete maha müünud. Vaid erandjuhtudel võib ostja jaoks olla oluline, kes ja kus ostetava tootis. Ostjaid huvitab eeskätt bränd, mille väärtusteks on üle ootuste disain nii funktsionaalsuse kui ka esteetika poolest. Inimesed ootavad, et me lahendaksime oma toodete ja teenustega nende probleeme, kuid nad ei saa sellest teada, kui me ei oska seda neile öelda.