Eestis pikalt kehtinud üüri piirmäärade raamistik kaotati ligi kümme aastat tagasi, misjärel kõrvaldati kehtivas õiguses kitsendused omandile, mis seadsid eluruumide omanikud ebavõrdsesse olukorda. Tõsi, elamuseadus säilitas kohaliku omavalitsuse volikogul õiguse kehtestada oma haldusterritooriumil munitsipaalomandis eluruumidele üüri piirmäär. Seda õigust kasutavad paljud omavalitsused siiani.

Kui kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud üüri piirmäär munitsipaalomandis eluruumidele täidab sotsiaalset rolli ja on teatud ulatuses mõistetav, siis mis tahes piirmäära kehtestamine kõigi sama haldusterritooriumi eluruumide puhul tooks niigi tundlikule üüriturule kaose.

Alates 1. juunist ei tohi üürileandjad Berliinis küsida üle kümne protsendi kõrgemat üüri kui kohalike üürihindade keskmine. Üürikorteri leidmine Saksamaa pealinnas on juba praegu kõhnema rahakotiga otsijaile, nagu tudeng või ajutise töö tegija, paras peavalu, tunnistavad kohalikud ning loodavad, et piirmäära kehtestamine toob probleemile leevendust. Seejuures ei ole Saksamaa üüri piirmäärade ja üürituru reguleerimises erand. Teema on aktuaalne ka Rootsis ning arutusel Suurbritannias ja Prantsusmaal.

Ligi kümne aasta tagune üüriturg on tänaseks Eestis kardinaalselt muutunud nii nõudluse kui ka pakkumisega ja lahenduse on saanud omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnike küsimused. Tekkinud on üüriturg, mis on leidmas tasakaalu. Pärast planeeritavaid maksuküsimuste seadusemuudatusi ning üürileandjate ja üürnike õiguste tasakaalustamist võib kehtivate raamidega igati rahul olla.

Üüri piirmäära taaskehtestamine lõhuks üüripindadesse tehtavate investeeringute just kujunema hakkava tasakaalu kui seaks piirangud inimeste vabale liikumisele. Lisaks suurendaks hüppeliselt halduskoormust.

Keskpikas perspektiivis vähendaks otsus ka välisinvesteeringute mahtu, kuivõrd tänane üürituru tootlus on just välisinvestorite pilgud pööranud elukondliku kinnisvara üürituru suunas.