Elu ilma Putinita

„Venemaa on täna nõrgem kui pea kunagi varem viimase 300 aastal jooksul.“ Nii kirjutas Briti Venemaa ekspert, Cambridge’i professor Dominic Lieven oma eessõnas värskele Ian Barnesi raamatule „Rahutu impeerium. Venemaa ajaloo atlas“.

Ei saa salata, et alates Krimmist on Venemaa ja sealt lähtuv oht mul iga päev meeles. Märkamatult on mu regulaarselt külastatavate saitide nimistusse lisandunud Venemaa ja Ukraina propagandat levitavad. Olen hakanud mõtlema sõjale. Kaalun kaitseliitu minekut (jah, selleks on aega vaja, tean).

Lieveni sõnad tulid meelde, kui tankisin äsja autosse 0,999eurose liitrihinnaga diislikütust. Ja meel läks kuidagi rõõmsamaks. Ole sa õnnistatud, Brenti toornafta 50 dollariline barrelihind! Liitrite paaki voolates teadsin, et Putini režiimile see kohe üldse ei meeldi ja et mingil kombel aitab minugi tankimine seda ehk kogunisti nõrgendada. 

Kumb stsenaarium – kas režiimi rahulik või agressiivne kokkukukkumine – tõenäolisemalt käivitub, sõltub Venemaa võimuladvikust, armeejuhtidest ja maailma suurtest tegijatest eesotsas peatselt uue presidendiga USAst.

Seni aga peame meie olema Venemaa piiririigina kannatlikud ja enesekindlad. Täna peegeldame näiteks poliitikas vastastikuses suhtluses liiga palju Venemaa enda retoorikat. Vastame vihale vihaga. Hirmule hirmuga. Lõriseme vastastikku. Näitame Venemaad tugevana ja üliohtlikuna, millest too režiim saab vaid indu.

Kui aga käsitleda Putini režiimi nõrgeneva ja haige ohvitserina, kelle öökapil küll töötav nagaan, kuid kes elab mälestustes ja endise hiilguse meenutuste paistel ja kelle lühimälu jääb üha hõredamaks? Sellisel juhul ju noogutaksime veidrale jutule vaikselt kaasa. Hoiame haiget küll karmilt toas, et ta väljas ära ei eksiks, kuid patsutaksime aeg-ajalt rahustavalt ta pead ja võtaksime öösel salaja relvast padrunid välja.  Käituksime nagu vanem lapsega. Ei kärgi kohe samaga vastu, kui teine häält tõstab.  

Hoiame ukse suhtlemiseks idanaabriga praokil. Jätame mõne solvangu ja teravuse ütlemata. Ei ole samas alandlikud, nagu seda on näha ühe Eesti opositsiooniliidri Venemaa külastuste fotodelt. Saame aru, et naaber ei koli kuhugi ja jääb alati meie naabriks. Mängime pika võidu peale, sest ühel päeval tulevad Vene turistid tagasi. Ühel päeval saab idanaabriga jälle mõistlikumat asju ajada. Ühel päeval pole Putinit.