Elu ilma Putinita

„Venemaa on täna nõrgem kui pea kunagi varem viimase 300 aastal jooksul.“ Nii kirjutas Briti Venemaa ekspert, Cambridge’i professor Dominic Lieven oma eessõnas värskele Ian Barnesi raamatule „Rahutu impeerium. Venemaa ajaloo atlas“.

Ei saa salata, et alates Krimmist on Venemaa ja sealt lähtuv oht mul iga päev meeles. Märkamatult on mu regulaarselt külastatavate saitide nimistusse lisandunud Venemaa ja Ukraina propagandat levitavad. Olen hakanud mõtlema sõjale. Kaalun kaitseliitu minekut (jah, selleks on aega vaja, tean).

Lieveni sõnad tulid meelde, kui tankisin äsja autosse 0,999eurose liitrihinnaga diislikütust. Ja meel läks kuidagi rõõmsamaks. Ole sa õnnistatud, Brenti toornafta 50 dollariline barrelihind! Liitrite paaki voolates teadsin, et Putini režiimile see kohe üldse ei meeldi ja et mingil kombel aitab minugi tankimine seda ehk kogunisti nõrgendada. 

Venemaaga piirneva väikese riigina näib meile Vene karu alati suur. Kuid täna on see karu haige. Sest Venemaa on nii tugev, kui tugev on nafta hind.

Venemaa riigieelarve tulud, millest nafta ja gaas poole moodustavad, on turmtule all. Gazpromilt oodatakse tänavu viimase veerandsajandi väikseimat gaasimüüki. SKP langeb. Ilma vundamendita investeering lahkub riigist. Reservfond sulab.

See on täna. Hoopis huvitavam perspektiiv avaneb, kui läheb üldjoonteski täppi lõviosa analüütikute arvamus, et nafta hind võib tänase taseme juurde aastateks jääda. Praeguse madala naftahinna püsimisel mõnedki aastad peab hakkama idanaabri juures midagi juhtuma, sest reformide puudumisel ei suudeta režiimi senisel kujul toita. Majandussanktsioonid ja Ukraina vaid kiirendavad arengut.

Tõenäosus, et peame vabariigi 100. sünnipäeva ajal, kui Venemaad ei valitse enam Putin, kasvab seda kindlamalt, mida kauem nafta hind all on. Kuidas mees lahkub, on teine küsimus.

Võimalik, et režiim laguneb küllaltki rahumeelselt, nagu see juhtus viimase Vene impeeriumi  ehk Nõukogude Liidu lagunemisel, mille põhjustas samuti madal nafta maailmaturuhind 80. aastatel. Siis on rõõmsate ringmängude aeg, kuni ajalugu taas korduma kipub.

Võimalik aga, et toimub midagi äkilisemat, midagi, milles testitakse NATO ühtsust. Sest Venemaal on tegelikult üks kaart, mida ta hirmutamiseks kasutab – relvajõud. Energiakaardi tugevus kahaneb iga aastaga, mil Euroopa riigid alternatiive Vene kütusele kasutusele võtavad. Jah, tuleb arvestada, et riigis, kus puudub sõltumatu uuriv ajakirjandus, ei tasu päris tõena võtta režiimi enda sõnu oma relvastuse ja armee tugevuse kohta. Eriti, kui raha nende ajakohastamiseks üha enam napib. Kuid siiski.

Kumb stsenaarium – kas režiimi rahulik või agressiivne kokkukukkumine – tõenäolisemalt käivitub, sõltub Venemaa võimuladvikust, armeejuhtidest ja maailma suurtest tegijatest eesotsas peatselt uue presidendiga USAst.

Seni aga peame meie olema Venemaa piiririigina kannatlikud ja enesekindlad. Täna peegeldame näiteks poliitikas vastastikuses suhtluses liiga palju Venemaa enda retoorikat. Vastame vihale vihaga. Hirmule hirmuga. Lõriseme vastastikku. Näitame Venemaad tugevana ja üliohtlikuna, millest too režiim saab vaid indu.

Kui aga käsitleda Putini režiimi nõrgeneva ja haige ohvitserina, kelle öökapil küll töötav nagaan, kuid kes elab mälestustes ja endise hiilguse meenutuste paistel ja kelle lühimälu jääb üha hõredamaks? Sellisel juhul ju noogutaksime veidrale jutule vaikselt kaasa. Hoiame haiget küll karmilt toas, et ta väljas ära ei eksiks, kuid patsutaksime aeg-ajalt rahustavalt ta pead ja võtaksime öösel salaja relvast padrunid välja.  Käituksime nagu vanem lapsega. Ei kärgi kohe samaga vastu, kui teine häält tõstab.  

Hoiame ukse suhtlemiseks idanaabriga praokil. Jätame mõne solvangu ja teravuse ütlemata. Ei ole samas alandlikud, nagu seda on näha ühe Eesti opositsiooniliidri Venemaa külastuste fotodelt. Saame aru, et naaber ei koli kuhugi ja jääb alati meie naabriks. Mängime pika võidu peale, sest ühel päeval tulevad Vene turistid tagasi. Ühel päeval saab idanaabriga jälle mõistlikumat asju ajada. Ühel päeval pole Putinit.