Põllumehele tuleb raha anda

Euroopa piimandust on tabanud mitme õnnetu asjaolu kombinatsioon: Venemaa toiduainete embargo, Hiina vähenev piimatoodete import, muu hulgas kvootide kadumisega seotud piima tootmise tõus. See on kokkuvõttes pakkumise ja nõudluse tasakaalust nii välja viinud, et piimapulbri hind maailmaturul on langenud üle 50%. Baltikum on praegu kõige kehvemas seisus. Kahjuks on jälle aeg, kui ka Eestis on piim odavam kui vesi. See pole jätkusuutlik.

Põllumajandus hoiab korras meie ilusal Eestimaal miljonit hektarit maad. Põllumehed on justkui maastiku närvisüsteem. Mida saab haritud põldude asemel vaimusilmas ette kujutada? Võsa? Või pärispiima asemel pulbripiima, mida müüakse soojas letis ja mis säilib kaks kuud? See ei ole Eestile kohane.

Põllumehed on ettevõtjad, kes annavad tööd ja katavad meie laua. Praegune olukord ei ole vilets üksiku ettevõtja halva juhtimise tõttu, vaid üldise kriisi tagajärjena. Rumalate otsustega saab palju kurja teha, aga otsustamatusega saab veel rohkem.

Nüüd vajab farmer kiiresti abi. Mitme maa valitsused on sellest aru saanud. Eesti võimu võõrandumine ja mittesekkumine pole vastutustundlik. Võõrandumine, muuseas, on see, kui ei saada enam aru, mis on päris ja mis on oluline. Asendustegevuse parim näide on nii keerulisel ajal tegeleda ministeeriumi nime muutmisega (põllumajandusministeeriumi nimetamine maaeluministeeriumiks).

Piima ja liha tootmine on üks väheseid Eesti päristööstusi. Sellest tööstusest sõltub otseselt meie igapäevane toidulaud ja tervis. E-riik oleme küll, aga süüa tahame ikka ja terved tahame ka jätkuvalt olla. Korralikult toimiv põllumajandus annab riigile vägevad alustalad nagu tervisliku kodumaise toidu, ülesharitud maa, maapiirkondade eluspüsimise ja töö.

Oleme ükski kord julged ja ütleme kõval häälel, et oma piimatootmine on Eesti identiteedile väga oluline ja käitume ka vastavalt. See peab olema poliitiline otsus. Seejärel tuleb tegevusse kaasata erialade eksperdid ja erialaliidud.

Miks peaks just piimatootmine olema see valdkond, mida toetada? Piimatootjate ühistegevus ei toimi, olgu selleks siis objektiivsed või subjektiivsed põhjused. Selleni lihtsalt pole veel jõutud. Seetõttu peabki abi tulema mujalt.

Eesti võib olla maailma kvaliteetseima piima tootja. Selleks on kõik eeldused olemas. Põlvkondadepikkuse põlluharimise ja loomapidamise tavale lisaks on meil piisavalt maad, puhast vett ja puhast õhku. Tänaseks on meil maailmatasemel piimatootmiseks olemas Euroopa suurimad (loe: suurepärane võimalus muutuda efektiivseimaks) karjad, moodsad farmihooned ja sisseseade ning loomade aretus. Praegu veel on olemas ka inimesed, kes oskavad ja tahavad teha seda rasket tööd.Puudu on meie endi usust ja tugevast eristuvast brändist. Nende loomisega peab tegelema. Keegi peaks selle lipu üles tõmbama, ülejäänud aga kaasa lööma.

Mida teevad rootslased selles olukorras? Mitu Rootsi kauplusteketti on näidanud initsiatiivi ning, minnes mööda piimakombinaatidest, maksavad omamaise piima eest rohkem otse piima tootjale. ICA (meie Rimi omanik) leiab, et vaja on ühiskonna initsiatiivi ning teeb omapoolse kuuekuuse abiprogrammi, milles antakse ostjale kassa juures võimalus liitri piima kohta 10 senti juurde maksta. Axfood lubab kolmekuulist programmi – mitte ei tõsta tarbijale hinda – vaid annetab 10 senti üheliitriste piimatoodete müügilt. Mõlemad väidavad, et tegelikult on selles olukorras vaja poliitilisi otsuseid ja et nemad tahavad aidata, kuni valitsus tuleb omapoolse abistava programmiga. Tarbija on väga selgelt näidanud huvi Rootsi põllumajanduse toetamiseks.

Põllumajandus on tegelikult kõikide eestlaste asi. Toit on tervise varaait. Riigi toidulaud on strateegilise julgeoleku küsimus. Kas me teame, mida me sööme, kas meid huvitab, kust meie toit tuleb? Me peame teadma.

Kas kaubandusketid Eestis on valmis piimatootjat toetama? Kas meie tarbijatena oleme valmis maksma eestimaise piima eest rohkem kui vee eest? Kas meil on nii palju väge, jõudu ja tahtmist, et mõjutada igal tasandil poliitilisi protsesse Eestis, olles riigi kõrgeim võim? Kas piima tootjana, piima töötlejana, lihtsalt kodanikuna, lapsevanemana, vanavanemana oleme huvitatud rahva tervisest, järelikult kvaliteetsest toidust? Mina olen, sest tunnen end kohustatuna pärandama oma lastelastele toimiva, korraliku toiduga Eesti niimoodi, et neil seda omakorda oma lastele ja lastelastele poleks häbi edasi anda.