Maris Lauri • 19. oktoober 2015
Jaga lugu:

Osta töötunni asemel tulemust

Riigikogu liige ja majandusanalüütik Maris Lauri (Reformierakond).  Foto: Andras Kralla

Paljud töövõtjad võiksid loobuda aegunud harjumustest osta töötunde, leiab riigikogu liige ja majandusanalüütik Maris Lauri (Reformierakond).

Mul on pisut veider lugeda üleskutseid, kus räägitakse sellest, et kehtestaks kaheksatunnise tööpäeva asemel seitsme- või kuuetunnine või isegi viietunnine. Veider eelkõige selle pärast, et neis räägitakse „kehtestamisest“. Mitte miski ei keela neid lühemaid tööpäevi „kehtestada“ ükskõik millises ettevõttes. Või täpsemalt, keelab küll – see on meie harjumus mõelda mõtterennis, mis meile on ette antud aastakümneid või isegi aastasadu tagasi.

Niisiis, me ei pea kehtestama lühemat tööpäeva. Me peame lihtsalt oma tööd arukalt ja mõttekalt korraldama. See puudutab nii tööandjaid kui ka töövõtjaid. Tööandjad peaksid mõtlema selle üle, mida nad siis ostavad – kas töötunde või valmis tööd ehk tulemust. Töötajad peaksid mõtlema, mida nad palga eest pakuvad – kas oma oskusi või tunde. Seda, mida ostetakse-müüakse, ka saadakse-antakse.

Olen näinud ettevõtet, kus pool tundi enne kella viit istusid peaaegu kõik kontoritöötajad valvelolekus laua taga: laual oli küll üksik paber, kuid muud asjad kokku korjatud, töötajatel saapad (oli talv) jalas, kotid-mantlid-mütsid haardeulatuses. Ja siis, kui kell jõudis viieni, paiskusid kontoris kõik uksed valla ja rahvas tormas ummisjalu lähedal olevasse bussipeatusesse. Tuntud ettevõte oli, sellal. Nüüdseks seda ettevõtet enam pole. Oli selge, et selle ettevõtte juhid ostsid töötunde, mitte tööd, rääkimata tööinnust, leidlikkusest või millestki enamast. Tänapäeva edukad ettevõtted vajavad aga just neid viimaseid.

Loomingulise töö eelis

Minu kogemus ütleb, et vähegi loomingulisust või mõtlemist vajaval töökohal ei saa töötajatele kehtestada kellast kellani tööaegu, sest pead ei saa kellast kellani tööle panna. Pea töötab siis, kui tal ja kehal, mille küljes ta on, on hea ja õige olla. Ilmselt ongi just sellistel töödel ka kõige lihtsam minna töötundide lugemiselt töötulemuste eest tasustamisele. Suhteliselt lihtne on minna ka paljude teiste rutiinsemate kontoritööde puhul tulemuste eest tasustamisele. Olgu siis tulemuseks tähtajaks koostatud aruanded-analüüsid või midagi muud. Küsimus on tulemuse püstituses.

Keerulisem on asi tootmises ja teeninduses, kus on konkreetsed protsessid ja vahetuses töö. Ainuüksi mõte, et peaks hakkama palkama rohkem osaajalisi töötajaid, ajab suure osa tööandjaid närvi, sest see teeb töö planeerimise keerulisemaks ja suurendab kulutusi. Kaupluses tähendab tööpäeva lühendamine paratamatult vajadust palgata juurde inimesi või lühendada lahtioleku aega. Esimesel juhul kasvavad kulud, kuid käive ilmselt mitte, teisel juhul kardetakse käibe vähenemist, kuid kulude kasv sealjuures ju ei aeglustu. Tootmises võib tööpäeva lühendamine olla võimalik, kuid see eeldab tootmise põhjalikku planeerimist ja täpset korraldamist, mis nii mõnelegi juhile võib olla paras pähkel. Aga ilmvõimatu see tihtipeale ei ole. Kuigi ilmselt on ka Eestis tootmisi, kus protsessid on juba väga täpselt ratsionaliseeritud ja n-ö tühja aega ei ole.

Mina näen siiski põhilist probleemi mõtlemises. Liialt paljud juhid ostavad töötunde – see kaheksa tundi on nende „oma“ ning nende jaoks on suurim küsimus, kuidas panna töötajaid maksimaalselt selle kaheksa tunni sees tööandja kasuks tegutsema. Nad ei mõtle sellele, kuidas makstud tasu eest saada suurimat tulu ettevõttele. Aga vahel – vähemalt mulle tundub nii – ostetaksegi lihtsalt tunde, et nii-öelda „omada“ inimest, isegi kui see töötaja just eriti midagi ei tee.

Harjumuse vägi

Ka päris paljud töövõtjad müüvad oma tunde – kui neil tekiks seaduslik võimalus töötada näiteks kuus intensiivsemat tundi ja saada selle eest praegu kaheksatunnise tööpäeva palka, siis nad sooviksid töötada kaheksa tundi ja saada selle võrra enam palka. Lihtsalt seetõttu, et praegune sissetulek on neile liialt väike, nad on reserveerinud – harjumusest – oma tööpäevast kaheksa tundi töötamisele ning usuvad, et reaalselt saaksid nad hakkama kaheksa tundi ka intensiivsemalt korraldatud tootmises (ehk siis nad näevad, et reaalselt on tootmisprotsess praegu ebaefektiivne, kuid neil pole motivatsiooni sellele juhtide tähelepanu pöörata).

Me oleme oma harjumuste ohvrid. Harjumusi on aga keeruline muuta, seda teab igaüks, kes on seda püüdnud teha. Ei ole vaja „kehtestada“ lühemat tööpäeva. Tööpäeva ja töötunde tuleb arukalt kasutada ja maksta mitte tundide, vaid tulemuste eest. Muidugi see eeldab, et oleks selge, millist tulemust täpsemalt töötajalt ostetakse. Nii et alustaks hoopis sellest, et teeks endale selgeks, mida me ostame-müüme ja mida me tegelikult tahaksime osta-müüa.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum