Tallinn: Eesti majanduse vedur või pidur?

2015. aastal Eestis majanduse arendamisest palju ei räägitud. Poliitikute tähelepanu oli pagulaskriisil, kooseluseadusel ja muudel poliitiliselt tundlikel teemadel. Koalitsioonilepingu täitmiseks mõningad maksumuudatused tehti, aga selles on majandusringkondades suuresti üksmeelele jõutud, et väikesed maksumuudatused Eesti konkurentsivõimet ei mõjuta.

Majandusarengu kitsaskohti ei muuda aktuaalsemaks ka hea seis tööturul. Kasvanud on nii tööl käivate inimeste arv kui ka keskmine palk. Kuna tööealine elanikkond on Eestis piiratud ja aastates pigem kahanev ning tootlikkus töötaja kohta pole kahel viimasel aastal kasvanud, on hõive- ja palgakasvu lagi peagi käes.

Pikemas perspektiivis on eestimaalaste sissetulekute suurenemiseks ainus võimalus tootlikkuse kasvatamine. Eestis on palju räägitud, et tuleb toota kallimaid asju ja pakkuda nutikamaid teenuseid. Valdav osa ettevõtteid saavutab seda järk-järgult, uusi asju katsetades ja teadmiste kasvades. Ei ole nii, et otsustan homsest hakata NASA-le allhanget tootma ja nii lähebki. Selleks, et sinna jõuda, tuleb samm-sammult oma tööle väärtust luua, kvaliteeti parandada ja turul usaldust võita. Üksi toimetades on seda raske teha.

Selleks, et suuremat lisandväärtust luua, tuleks väheneva elanikkonna tingimustes endiselt rohkem inimesi majandusellu kaasata, olemasolevat tööjõudu hariduse ja täiendõppe kaudu väärtuslikumaks muuta ning töökäsi (ja -ajusid) välismaalt siia meelitada. Kõike seda on oluliselt lihtsam saavutada suuremates linnades või vähemalt suuremate linnadega seotult. Eesti kontekstis tähendab see ennekõike Tallinna poole vaatamist.

Suure osa eestlaste jaoks on Eesti ühiskonna ideaal kusagil 1930. aastates: maaelu peab õitsema ja Eesti peaks olema asustatud pea igas nurgas. Maavaldade elanike arvu vähenemist nähakse üldjuhul negatiivses toonis. Aga mis oleks, kui mõtleks teistpidi – mida rohkem inimesi suurematesse asulatesse suundub, seda parem neile endile ja parem ka teistele eestimaalastele. Osa inimesi on enda jaoks seda juba otsustanud – et enda elu paremaks ja huvitavamaks muuta, tulebki aeg-ajalt midagi uut ette võtta, tihti ka elukohta vahetada.

Rohke Debelaki libauudistest on meeles üks geniaalne pila, mille sisu on lühidalt järgmine: „Valitsus otsustas regionaalpoliitilise sammuna lihtsustada alkoholi kättesaadavust. On aru saadud, et alkohol aitab inimesi maal hoida. Nimelt tekib inimestel just kaine peaga igasuguseid ideid ja et neid realiseerida, liiguvad nad paratamatult linnadesse“. Mõneti on Eestis valitseva suhtumise sisu natuke sarnane – hoida inimesi maal, kuigi see neile endile kasulik pole.

Maal elada on ju vahva. Aga ilmselt on maal veel parem, kui linn on lähedal. Sest kaugel külas elades ei ole kõik kaasaja inimeste seas soovitud hüved ühtviisi lihtsalt kättesaadavad.

Linnades on lihtsam tööd leida ja töiselt aktiivne olla. Seda näitab muu hulgas tööhõive statistika. Samuti on linnades suurem tõenäosus lastel hea haridus saada, mida näitab ilmekalt koolist väljalangevuse statistika.

Loomulikult on koolist väljalangevuse mõjutajate seas mitu sotsiaalmajanduslikku tegurit. Aga kui vaadata ka näiteks noorte võõrkeelte oskuse taset või kõrgkoolidesse õppima minejate või kõrgharidusega inimeste osakaalu, siis saab linna suundujate motiivist igati aru.

Eesti majandusedu seisukohalt on Tallinnal ja vähemal määral ka Tartu ja Ida-Virumaa linnadel kandev roll. Ligikaudu 4/5 otseinvesteeringutest Eestisse on tehtud Tallinnasse ja Harju maakonda. 2014. aastal loodi 65% Eesti sisemajanduse kogutoodangust Harjumaal ning Harjumaa SKP inimese kohta moodustab 143% Eesti keskmisest. Selles ei ole midagi eriskummalist, võrreldes isegi maailma ühe võrdseima riigi Soomega, kus Helsingi ümber paikneva riigi rikkaima maakonna Uusimaa SKP inimese kohta moodustab 130% riigi keskmisest. Arvestades, et Soomes on rahvarohkeid maakondi enam ja Soomes on sissetulekute ümberjaotamist Eestiga võrreldes rohkem, pole Harjumaa suhteline rikkuse tase Eestis sugugi proportsioonist väljas.

Kui aga vaatame SKP muutusi lähemalt, siis selgub, et suhtes Eesti keskmisega on Harju maakonna SKP inimese kohta hoopis kahanenud.

Selle näitaja järgi on õigus ka neil, kes ütlevad, et Tallinn on olnud Eesti majandusarengu pidur. Kui madalama arengupotentsiaaliga maakonnad, kust noored ja andekad välja liigavad, arenevad Tallinna piirkonnast kiiremini, siis arengu vedajaks on Tallinna piirkonda raske pidada. Reaalselt hinnates on sellise muutuse taga ka Eesti riigi tulemuslik regionaalpoliitika ja antud statistika vaidleb muuhulgas vastu levinud jutusaadete tavaarusaamale, et Eestis puudub igasugune tegevus arenguerisuste vähendamiseks.

Olen korduvalt kuulnud, et kõik noored liiguvad Tallinnasse ja Tartusse ning mujale neid ei jäägi. Eks see üldiselt nii ongi, noored liiguvad paljudes riikides maapiirkondadest linnadesse ja hilisemas eluetapis vahel ka maale tagasi. Aga kui vaatame noore tööealise elanikkonna (vanuses 20-34) muutusi viimastel aastatel, siis Eestis nagu polekski noori linnadesse tulnud.

Kusjuures kõigis neljas riigis on viimase 10 aastaga maal elavate 20-34aastaste noorte koguarv oluliselt kahenenud. Rootsis ja Soomes rohkem kui kaks korda, hoolimata rahvastiku üldisest kasvust.

Nende andmete valguses saab vaielda, et Eesti suuremad linnad, st sisuliselt Tallinn ja Tartu, on hoolimata ülikoolide olemasolust olnud pigem vähepopulaarsed sihtkohad noorte seas. See omakorda viitab nõrgematele tulevikuväljavaadetele.

Praegu kasvab Tallinna elanikkond peamiselt mujalt Eestist sinna kolinud ja nüüd oma elukoha ametlikult registreerivate tallinlaste toel. Aga tegelikult võiks Tallinnas palju rohkem inimesi elada.

Üks osa vastusest on kindlasti selles, et naaberriikides ja Euroopas laiemalt leidub palju põnevaid ja tasuvaid alternatiive. Paljud Eestist lahkujad on teatud määral sundvaliku ees – sissetuleku kadumisele leitakse asendust sageli välismaal. Aga kui vaatame kaugemale, siis paljud tööturule sisenevad ja juba 20. eluaastates noored hindavad aina rohkem vabadust valida, mida oma eluga ette võtta. Mobiilsus on suurenenud ning üha enam valitakse esmalt meeldiv elukoht ja sellele järgneb töökoha valik (kui see on üldse geograafiliselt oluline). Olulised faktorid – karjäär, hinnatase (eriti kinnisvara), mugav ja transpordist sõltumatu linnakeskkond (jalakäijatele ja ratturitele sobivad piirkonnad), võimalused olla ühendatud muu maailma ja kaaslastega.

Välismaalt Eestisse tulijate jaoks on mugav linnakeskkond võib-olla veelgi olulisem kui kohalikele. Ühistransport ja kergliiklus on Tallinnaga konkureerivates linnades tihti paremini korraldatud. Autoga tööl käijate osakaal on Tallinnas viimase 10 aastaga suurenenud umbes 35%lt 42%ni. Selle kõrval meenub fakt, et Stockholmi 20 aasta vanustest noortest omab autojuhiluba alla 10%. Neil lihtsalt pole seda vaja.

Mujalt Eestist Tallinnasse tööle ja elama tulijate üks takistus on sageli kõrge eluaseme hind. Selle tulemusel on atraktiivsemad valikud kas liikuda kohe suurema sissetulekuga piirkonda (nt Soome) või jääda oma kodukohta edasi. Oma väikelinna kodu müümine ei aita samuti edasi. Korteritehingute keskmine ruutmeetri hind on Harjumaal ligi 600 eurot, Tartumaal alla 400 euro, Pärnumaal pisut üle 200 euro ja mujal Eestis selgelt alla selle (ca 100 eurot ruutmeeter). Kui kinnisvaratehingute keskmine väärtus on Harju- ja Tartumaal viimastel aastatel uuesti kasvama hakanud, siis mujal Eestis pole seda juhtunud. Hinnad on kallid ja puudu on lihtsatest ja tavalisest odavamatest (üüri)korteritest – ühetoalisi, umbes 20 ruutmeetri suuruseid ei ehitata.

Need on lihtsalt mõned näited. Suurem mure on selles, et Tallinna linn keskendub pigem siin juba elavate inimeste enamusega töötavale propagandamasinale. Laiemat rahvusvaheliselt huvitava linna kujundamise strateegiat on raske tabada. Strateegia Tallinn 2030 leiab küll nurga, kuidas asetada Tallinn Läänemere piirkonnas teiste linnadega konkurentsikeskkonda, kuid oma laia üldistusastmega ei paku see vajalikku tegevuskava. Tallinna arengukava 2014-2020 pakub konkreetsemaid meetmeid, kuid need on oma ambitsioonilt pigem praeguse administratiivse rutiini jätkamine. Ka tulemusindikaatorid vaatavad pigem linnaametnike otsese sekkumise tulemusi (näiteks nõustatud äriplaanide arvu või töökohtade loomise toetuse abil loodud töökohtade arvu) kui laiemaid edunäitajaid.

Siia saaks lisada veel levinud hinnangu, et Tallinna linnavõim ja Toompea ei saa omavahel hästi läbi. Sellega ei pea aga tingimata nõustuma. Ühel või teisel moel on valitsuse otsusega suunatud Tallinna linna objektidele märkimisväärne summa investeeringutoetusi. Nende hulgas on Ülemiste liiklussõlme ehitus, mitme kooli energiasäästu investeeringud, uued trammid ja trammiliinide ehitus. Kindlasti saaks ja peaks rohkem. Selle eeldus on aga ühelt poolt Tallinna teadlikum ja julgem arendamine linnavõimu eestvedamisel ning Eesti valija positiivsem hoiak riigipoolse Tallinna eelisarendamise suhtes.

Fundamentaalsete kasvueelduste loetelu võib soovi korral väljendada lühidalt:

- Haritud ja keeli oskavad töötajad

- Ettevõtlikkus

- Madalad julgeolekuriskid

- Hea transpordiühendus

Osa sellest on lokaalsem, teine osa seotud kogu riigi või laiema regiooniga. Investeeringuid meelitavat keskkonda on Tallinna piirkonnas reaalsem korraldada kui igal pool üle Eesti. Kui Tallinn ja laiemalt Harjumaa suudab koondada kõrgema lisandväärtusega tootmist või teenuseid, siis on võimalik ka mujal Eestis kallimaid teenuseid osutada ja suuremat hinda oma toodete eest küsida. Näiteks siseturismi või avalike teenuste suurema rahastamise (sh õpetajate palgad jms) kaudu.

Oskustega tööjõud liigub maailmas aina rohkem ja sagedamini. Maailma mastaabis talentide tõmbekeskuseks ei saa Tallinn kunagi. Aga piirkondlikult saab rohkem atraktiivsust luua kindlasti. Kui soovime, et Eestisse oleks ka tulijaid, peab just Tallinn olema see koht, kus on igas mõttes hea elada ja töötada. Hiljuti avalikult käima lükatud algatus www.peatanav.ee on samm õiges suunas, eeldusel, et sellega ei halvendata üldist liikluskorraldust ja ligipääsu kesklinna.

Tallinna paremaks elukeskkonna muutumine aitab siia meelitada ja siin hoida välismaalasi ja ka praeguseid eestimaalasi, kellel on vabadus oma elukohta valida. Soomlastele võiks Tallinn olla arvestatav alternatiivne elupaik. Miks mitte seada kas või vaikseks eesmärgiks, et Tallinna elanike arv kasvab taas poole miljonini. Sellest kasvust julgelt üle poole oleks reaalne Soome suunalt. Järgmise 10 aasta jooksul 30 000 soomlase ja 20 000 Soomes elava eestlase Tallinnasse elama asumine ei ole ebareaalne.

Selleks ei piisa ainult Tallinna linnavalitsuse soovidest ja plaanidest. Kogu riik peab Tallinna piirkonda ja ühendusi muu Eestiga sihikindlalt arendama. Siin meenuvad paljuräägitud lennuühendused, Rail Baltic, lihtsamad protseduurid kolmandatest riikidest töötajate värbamiseks, inglisekeelne ligipääs avalikele teenustele, raudteeliin Peterburi suunal ja isegi püsiühendus Helsingiga. Aga suur osa tuleb siiski Tallinna linnal endal ette võtta ja eest vedada.

Autor: Klas Klaas