Lõpetame tippspordi riikliku rahastamise

Hiljuti triumfeerinud vigursuusatajat Kelly Sildarut võiks ärimaailmas võrrelda idufirmaga. Ja nii nagu idufirmad on viimasel paaril aastal suutnud Eesti stagneeruma kippunud äriilmas elevust tekitada, võiks ka Kelly Sildaru edu murendada Eesti spordijuhtide ja spordiraha jagavate poliitikute tardunud mõttemaailma.

Eesti spordis valitseb kohati äraspidine olukord. Osa alade puhul avanevad riigi rahakraanid alles pärast seda, kui sportlane on jõudnud maailma tippu. Mitmesugust toetust, sh raha, vajab sportlane aga eeskätt oma karjääri alguses. Kui ta on juba tippu jõudnud, siis tekib ka erasektoril huvi tema rahastamise vastu.

Spordi rahastamine pea pealt jalgele

Jälgides spordi rahastamise teemal toimuvaid debatte ja kuulates asjaosaliste argumente, on mul tekkinud arvamus, et Eesti spordi rahastamine ripub, pea alaspidi. See tuleks tõsta tagasi jalgadele. Ausam on lõpetada riigi ehk maksumaksja rahaga tippspordi rahastamine ning suunata nii säästetud raha hoopis noorte sporditegevuse toetamisse. Riik peaks eeskätt ulatama abikäe neile, kes ise hakkama ei saa ja abi kõige rohkem vajavad. Tippsortlaste rahastamine jäägu aga tema enda ja tema meeskonna korraldada.

Kelly Sildaru X-mängudel saavutatud võidu järel märkis Eesti Päevalehe spordiajakirjanik Jaan Martinson tabavalt, et viimase aja Eesti spordi edulood on kõik süsteemivälised. Peale Sildaru on riikliku spordirahastamise prioriteete trotsides saavutanud edu tõstja Mart Seim ja maadleja Epp Mäe. Mõlemad valiti Eesti 2015. aasta parimateks sportlasteks.

Saab muidugi vastu väita, et ükskõik, kuidas spordi rahastamist muuta, ideaalselt ja kõiki osapooli rahuldavat süsteemi pole võimalik luua. Võib-olla on see isegi hea, et Sildaru, Mäe ja Seim on pidanud tegutsema n-ö süsteemiväliselt. Nad on tõestanud, et suudavad tippu rühkida ka ilma riigi otsese abita.

Ma ei ole spordivaldkonnas asjatundja, aga on mõningad otsused, mis panevad minusuguse spordidiletandi imestusest kulme kergitama. Üks selline teema on nn poliitraha jaotamine. Igal aastal eraldavad poliitikud riigieelarvest Eesti Olümpiakomiteele konkreetse summa, mille viimane jaotab omakorda ära spordialaliitude vahel.

Jaotaja on vormiliselt olümpiakomitee täitevkomitee ehk vägagi auväärne seltskond, kus on kogenud spordijuhte, poliitikuid ja äriliidreid. Näiteks Urmas Sõõrumaa, Jaak Salumets, Hanno Pevkur, Sandor Liive, Jüri Käo, Oliver Kruuda. Poliitraha jagamisel ei otsusta täitevkomitee liikmed aga suurt midagi. Nad kinnitavad kummitemplina kitsamas ringis juba varem ära otsustatud summade jaotuse.

Nii on tekkinudki tragikoomiline olukord. 17 tarka ja elukogenud inimest, kes peaksid seisma hea selle eest, et Eesti sportlased saavutaksid olümpial maksimaalselt hea tulemuse, langetavad otsuseid, mis selle eesmärgi saavutamisele kaasa ei aita.

Rio olümpial on Eesti lootused seotud muu hulgas tõstmise, maadluse, vehklemise ja sõudmisega. Talupojamõistus ütleb, et need alad peaksid olema sel aastal rahajagamisel prioriteetsed.

Sisuliselt käib raha kantimine

Mis aga juhtus tegelikult riigikogu poolt olümpiakomiteele antud 1,4 miljoni euro suuruse poliitraha jagamisel? Maadlusliit sai 50 000 eurot ehk sama palju kui aasta tagasi. Sõudeliidu toetus langes 40 000 eurolt 10 000 eurole, vehklemisliidu toetus kahanes 35 000 eurolt 5000 eurole ja tõsteliit jäi sarnaselt eelmise aastaga üldse toetuseta.

Sildaru fännid võiksid aga poliitraha jaotamisest rõõmu tunda. Suusaliit kuulus soosikute hulka ja sai 165 000 eurot, jäädes alla vaid kergejõustikule, korvpallile ja võrkpallile. Seega oli ka suusaliidul lihtsam leida raha meie praeguse ainsa taliolümpia medalilootuse Kelly Sildaru riigi toetamiseks. Suusaliit otsustas eraldada Sildarule 25 000 eurot. Selle toetuse saamiseks pidi aga andekas sportlane esmalt võitma suurvõistluse. Ehk suusaliidu huvi tema toetamise vastu muutus reaalseks alles pärast seda, kui Sildaruga koostöö on muutunud atraktiivseks ka erinevatele eraettevõtjatele. Tegelikult võiks nüüd toetada hoopis Kelly Sildaru venda, kes üritab vanema õe jälgedes samuti tippu jõuda.

Sildaru toetamise teema tõi avalikkuse ette veel ühe imeliku fakti. Suusaliidu nüüd juba endine peasekretär Jaak Mae ütles möödunud teisipäeval Postimehes, et olümpiakomitee kaudu tulnud 165 000 eurost osa on ette nähtud kellegi jaoks konkreetselt. Ehk tegelikult ei saa ka suusaliidu juhid neile riigikogu poolt olümpiakomitee kaudu eraldatud raha jagamisel olla vabad. Osa summasid peab riigikogu lihtsalt kellelegi edasi kandma. Kahjuks tolles artiklis ei mainitud, kes need välja valitud on, kes lõpuks raha endale saavad.

Sisuliselt toimub spordi toetamise sildi varjus maksumaksja raha kantimine. Raha jagamise põhimõtted on ebaselged ja varjatud. Summade jaotamine ei sõltu sellest, millised on Eesti sportlaste tulemused tippvõistlustel ja kes on meie medalilootused olümpial.

Seetõttu olekski mõistlikum kogu praegune spordirahastamise süsteem ära lõhkuda. Lõpetame tippsportlaste riigipoolse rahastamise ja kasutame vabanenud summasid hoopis noorte spordi toetamiseks.

Las tippu jõudnud sportlased ise otsivad endale rahastamisallikaid, nagu seda on seni pidanud tegema vigursuusataja Kelly Sildaru või tõstja Mart Seim. Nii lõpetaksime Eesti sportlaste rahastamisel praegu valitseva ebaausa konkurentsi ning maksumaksja raha raiskamise. Ja kui mõni riigikogu liige tahab tõesti väga kedagi toetada, siis saab ta tulevikus seda teha enda rahakoti arvelt, mitte kätt riigikassasse lükates ja sealt eurosid näpates.