Marek Helm kahe tule vahel

Kui maksupoliitika asjus tagasivaatepeeglisse vaadata, siis alates 2008. aasta majanduskriisist on Reformierakonna juhitud koalitsioonid Eesti maksumaksjate elu Eestis järjest raskemaks teinud. Algas see käibemaksu tõstmisest, mis pidi ajutine olema. Siis tõsteti töötuskindlustusmakset. Edasi jätkati autode kasutamise maksukoormuse tõstmisega, aktsiiside tõstmisega, ressursitasude tõstmisega, hotellide käibemaksu tõstmisega.

Kõikide nende lõputute maksutõusude järel hakkas selgeks saama, et maksutulusid maksude tõstmisega enam suurendada ei õnnestu, sest ettevõtjad ja töötajad hakkasid aina kiiremas tempos lahkuma, töökohti ja investeeringuid vähendama, loobuma tegevusest Eestis ja looma OÜsid Lätis ja mujal maksukoormuse vähendamiseks. Kokku on viimase kümne aastaga riigist lahkunud umbes 75 000 töötajat ja ettevõtjat.

Siis käivitati rahandusministeeriumi aktiivsel eestvedamisel uus plaan – asuti võimendama maksuseadusi ja järelevalvet. Järelevalve teostamine lükati ettevõtjate enda peale – tuli hakata täiendavalt deklareerima 1000 eurost suuremaid arveid, täitma autode kasutamise päevikuid, deklareerima detailselt kontsernisiseseid tehinguid. Seda ajal, mil tuli päevavalgele, kuidas riigikogu liikmed maksumaksjate raha eest kontrollimatult autosid erasõitudeks kasutavad ning vaevaga kogutud  maksuraha kümnete ja sadade miljonite kaupa eraettevõtetega konkureerimiseks põlema panevad. Riigikogu enda liikmeid me riigi maksumaksjate edetabelist kuigi palju ei leia. See asjaolu siiski ei takista mõningaid eluaegseid parteilasi rõhutamast poliitikute ainupädevust maksupoliitika juhtimisel.

Sellise faktilise mineviku taustal ei ole mõtet imestada, et ettevõtjate ja riigi suhted on läinud teravaks. Kuna ettevõtjad maksavad praktiliselt kõik maksud riigis ja riigi esindajad valitsuses käituvad nende maksudega hoolimatult ja arrogantselt, siis ei saagi muud juhtuda.

Maksuamet ja Marek Helm asuvad siin selgelt kahe tule vahel – ühest küljest ettevõtjad, kes suurema maksukoormuse kandmise võimalusi ei näe, ja teiselt poolt poliitikud, keda huvitab ainult riigikassa täitmine. Mida rohkem on raha riigikassas, seda rohkem on võimalik seda ju häälte ja populaarsuse ostmiseks laiali jagada.

Seega on maksuameti poolt tark ja ilmselt ka ainus tee välja pakkuda lahendusi, mis ühtepidi lihtsustavad maksude kogumist ja teistpidi ka ettevõtjate tööd. Endise teerullipoliitika taustal on see maksumaksjale meeldiv pööre. Võimalik, et pöörde põhjuseks on ka arusaamine valitsuses, et mitmed tuhanded ettevõtjad on riigist märkamatult lahkunud ning riigipoolne maksude väljapressimine, midagi vastu andmata ei ole jätkusuutlik maksupoliitika. Praegu õnnestub küll repressiivsete meetoditega maksud kätte saada, aga kui homme maksumaksjat siin ei ole, siis ei maksa ta midagi.

Kui tulevikku vaadata, siis maksude maksmise mugavamaks tegemine on mugav, kuid kahjuks ei muuda see fakti, et võrreldes maailma edukate riikidega on Eesti maksusüsteem mahajäänud ja vajab kiireid muudatusi. Väljaöeldud eesmärk saavutada Põhjamaade majandusmudel on kodanikele majanduslikult ebameeldiv perspektiiv, sest ostujõu pariteedi kohaselt on näiteks Rootsis allapoole ühte ja sama vaesuspiiri jäävate perekondade arv kaks korda kõrgem kui USA-s või Šveitsis. Edukatest Põhjamaade müüt on kahjuks vaid müüt ja sobib müügilauseks, majanduslikud faktid ja numbrid räägivad teises keeles. Põhjamaade kõrgetel tööjõumaksudel ja riiklikul sotsiaalsüsteemil põhinev majandusmudel ei ole globaliseeruvas ja töökohti automatiseerivas maailmas jätkusuutlik.