Maksudoping tuleb ilmsiks

Panama advokaadibüroost Mossack Fonseca lekkinud dokumendid kinnitavad, et kaasaaegses maailmas ei pruugi saladuseks jääda ka teisele poole maakera usaldatud info. Võtmesõna on läbipaistvus, täpsemalt öeldes selle muljetavaldav, pidurdamatult progresseeruv suurenemine.

Teiselt poolt on digiajastul järjest lihtsam andmed varastada, lekitada ja nendga šantažeerida. Igal positiivsel asjal on ka negatiivsed küljed – privaatsus on muutumas valdavalt näiliseks, sest me kõik anname ennast (nutiseadmeid kasutades) pidevalt ja vabatahtlikult “üles”. Küsimus on vaid selles, kuhu see info jõuab ja kas see sinna ka jääb.

Me saame elada privaatselt seni, kuni keegi ei soovi meie kohta kohe, siin ja praegu midagi teada saada. Apple ei andnud FBIle oma toote salakoode, kuid telefon muugiti ikkagi lahti. Enamasti peab selleks muidugi ise põhjust andma.

Soov põgeneda puhkusele kuhugi, kuhu mobiiltelefoni levi ei ulatu (kuigi see on üha raskem), on sarnane sooviga vältida võimalust, et kes iganes saab soovi korra meie järel nuhkida ning leida meie varad ja kohustused vähem kui kolmeminutilise netisurfi tulemusena.

Tekkinud rahvusvahelist lekkeskandaali analüüsides on esimene küsimus: miks inimesed off-shore-firmade teenuseid üldse kasutada tahavad, kas neil on ausad või ebaausad motiivid? Kas neil on selleks põhjendatud vajadus? Silmakirjalik oleks väita, et selleks ei ole ühtegi mõistlikku põhjust. Mõnikord on.

Kindlasti on üks peamine motiiv omandit mingil (sageli isiklikul) põhjusel salajas hoida või teravamalt öeldes varjata. Kurikaelte jaoks on see oluline maksude vältimiseks, ebaausate poliitikute jaoks ka altkäemaksude võtmiseks, tulude peitmiseks. Samuti on neid, kes soovivad midagi varjata koostööpartnerite, kaasaktsionäride või abikaasa ja lähedaste eest.

Elu keerdkäigud teevad paljusid ettevaatlikuks – isegi siis, kui seda tegelikult kogu elu jooksul vaja ei lähe.

Maksunõustajana ma off-shore-piirkondi ei soovita ja paraku pole need ka maksupõhjustel vajalikud. Juhul, kui Eesti jurisdiktsioon mingil põhjusel ei sobi, on Euroopas mitmed riike, mille õigusruum on usaldusväärne ja kohane – näiteks Holland, Malta, Küpros, Luksemburg või miks mitte ka Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Piltlikult öeldes on tegemist “valgete riikidega”, kus vara omamisel, saamisel või haldamisel on Eestiga võrreldes mingeid eeliseid. E-residentide jaoks on samasugune “valge riik” aga hoopiski Eesti. Vajadused on lihtsalt erinevad.

Luksemburg on fondide asukohamaana populaarne eelkõige seetõttu, et seal on hea – selge ja tugev – juriidiline finantsregulatsioon ning usaldusväärsus asukohariigina (mis küll Euroopa Liidu riigiabi uurimiste valguses on mõnevõrra kõikuma löönud). Kui püüda Londonis fondiosakuid müüa, siis on seal Luksemburgis registreeritud fondi märkimisväärselt lihtsam müüa kui Eesti oma. Soome, Rootsi, Läti ja Leedu ning veel kümned Euroopa riigid pakuvad seda, mis pole Eestis siiani võimalik: tütarühingu osaluse maksuvaba müük.

Kindlasti ei ole vähetähtis küsimus ka kulud: kui tahad teha äri teise riigi struktuuri kaudu ja asutada sinna “juriidilise keha”, kaasnevad sellega kulud advokaadile, nõustajatele jne. Ainult mõnekümneprotsendise maksuvõidu saamiseks ei pruugi see ära tasuda, eriti kui Eestis saab seda äriühingu tulumaksukohustust edasi lükata; aga eks soovid ja vajadused on erinevad.

Riikidevahelise maksuinfo liikumine hoogustub samuti. USA nõuab Foreign Account Tax Compliance Acti (FATCA) kohaselt kogu infot ka Eesti maksuresidentide tulude kohta ning kui me seda ei edasta, peab ta kinni 30% tulumaksu kõigilt tuludelt, mis riigist väljuvad. OECD ja Euroopa Liidu poolt on oodata samasugust infovahetust pangakontode ja varade kohta alates 2017. aastast.

Arenenud riikides on küll palju väiksem tõenäosus jääda oma rahast ootamatult ilma, kuid sedavõrd suurem on ka kontroll ebaseadusliku või kahtlase äritegevuste ning mahhinatsioonide puhul. Ilmselt jääb infovahetus teoreetilisemaks Araabiamaade, SRÜ, Aafrika ja Aasia suunal. Kuid seal on võimalik kõik ka kiiresti kaotada.

Panama leke on meeldetuletus: sul ei ole võimalik skeemitada kindlas usus, et „äkki see ei tule välja”. Riigid on hakanud mõistma, et maksuameti töö peab ületama riigipiire, olema oma maksuresidentide suhtes globaalne. Nii-öelda kontserni (kogu maailma) hõlmav, mitte võtma arvesse ainult ühte selle “ettevõtet” Prantsusmaad või Saksamaad.

Suurriigid on seljad kokku pannud ega aktsepteeri enam olukorda, kus mõni rahvusvaheline kontsern teenib kasumi ühes riigis, nt Prantsusmaal, kuid maksud maksab madalama maksukoormusega Luksemburgis. Äriühingutele seatakse reaalsed tegevuse ja sisu nõuded, mille kohaselt ainult aadressist ja telefoninumbrist äriühinguks olemiseks ei piisa.  

Kui mõni erand laevanduses ja lennunduses kõrvale jätta, ei vaja keegi ettevõtet “mustas” piirkonnas palmisaarel. Kuigi poliitilistel põhjustel võib juhtuda, et on vaja vahetada asukohariiki ehk n-ö lippu. Küprose lipuga laeva Türgi sadamasse ei lasta. On Eesti firmasid, kes Venemaa turule minekuks on pidanud võtma Luksemburgi või Soome ärikodakondsuse.

Teatud mõttes on maksude vältimine ning varade peitmine sarnane dopinguga – isegi kui sa oled piisavalt kaval ja nutikas ning (kohe) vahele ei jää, võidakse tulevikus sinu kasutatud ained dopingunimekirja panna. Võib ka juhtuda, et proove säilitatakse väga pikka aega. Ja need avatakse tagantjärele.

Aastaid tagasi toimunud Diveci skandaali ning soodsa tulumaksuseaduse kehtestamise tõttu loobus suur osa Eesti ärieliidist kiiresti skeemitamisest läbi off-shore-piirkondade. Kodumaa on oluline, selle edu ei taga mitte niivõrd konkreetsete parteide rahastamine, vaid teistega samadel alustel maksumaksmine. Kindel on siiski ka see, et kui vajadus on olemas, leiavad ettevõtjad ja nõustajad sobivaima lahenduse – kuid see peab toimuma seaduste piires ja arvestades totaalset infovahetust.