Sotsidest on saanud veidrad vanainimesed

Keskkriminaalpolitsei pidas eelmisel teisipäeval kinni sotsiaaldemokraatide aseesimehe ja Tartu abilinnapea Kajar Lemberi kahtlustatavana soodustuskelmuse toimepanemises ning korduvas altkäemaksu võtmises. Viimase kolme ja poole aasta jooksul on kahtlustatav annetanud Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale (SDE) 37 425 eurot ja tasunud üle 1000 euro liikmemaksu.

Olgu kohe öeldud, et kuulun ka ise viimased tosin aastat samasse erakonda. Miks ma sinna astusin, on pikem jutt. Niipalju ehk, et tollased karismaatilised juhid Toomas Hendrik Ilves, Marju Lauristin, Andres Tarand ja Ivari Padar lõid selleks soodsa pinnase. Pean tunnistama, et oma valiku ekslikkusest sain aru õige pea – liikmemaksu ma ei maksnud ning imestan, miks mind parteist pole välja arvatud. Aga ma ei tahtnud seekord endast kirjutada.

Sotside lähiajalugu on üks liitumiste ja ühinemiste ajalugu. Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna ja Talurahva Erakonna liitumine 1999. aastal Mõõdukatega tundus küll paljudele veider, aga taktikalise sammuna võib seda mõista. Ka Keskerakonna esimese laine ülehüppajad eesotsas noorukese Sven Mikseriga lisasid 2005. aastal parteile puna.

Olukord kiskus esimest korda koomiliseks pärast 2007. aasta riigikogu valimisi, kus erakonnal polnud oma miilitsat ja siseministriks kutsuti parteitu Jüri Pihl. Peagi sai Pihlist erakonna esimees, sotsidest Tallinna linnavalitsuses Savisaare armas puudel ning Eiki Nestor plaanis koguni suurest poliitikast lahkumist. 2010. aastal sai Mikserist erakonna esimees ja eemalseisjale tundus, et kodurahu on saavutatud. Juhatusse kuulusid küll veidi lihtsameelsed, kuid siiski toredad ja poliitiliselt puhta maniskiga inimesed.

Kõike järgnevat me mäletame. Sotsiaaldemokraadid meenutavad veidraid vanainimesi, kes aastate lisandudes hakkavad poest allahinnatud asju soetama ja tänavalt leitud träni koju tassima. Rahvaliit oli seoses Villu Reiljani maadevahetuse protsessiga juba ammu agoonias, aga sotside aseesimees Indrek Saar leidis, et Rahvaliidus on palju võimekaid, teotahtelisi ja ausaid liikmed ning kogenud omavalitsustegelasi, kelle liitumisest sotsidega võidaks kogu riik.

“Senine koostöö on näidanud, et erakonna seisukohtades on olemas ka selge ühisosa, näiteks on meil sarnased vaated maaelule ja demokraatlikule riigikorraldusele. Loodan, et Rahvaliidu inimesed teevad lähiajal selge otsuse, kuidas jätkata ja soovin neile meelekindlust kobamaks juuri ja kompimaks latva,” märkis Saar 15. märtsil 2010.

Möödus mõni kuu ja Reiljani kõige andekamatest õpilastest, keda ma naljaga pooleks ka prisketeks põngerjateks kutsun, said üleöö sotsiaaldemokraadid. Jutt käib eelmisel nädalal “ebameeldiva üllatuse” valmistanud Kajar Lemberist, aga muidugi ka Karel Rüütlist.

Kuigi andekad õpilased osutusid küllaltki keskpärasteks vendadeks – näiteks viimastel parlamendivalimistel sai Rüütli 293 ja Lember 191 häält –, tegi ettevõtlusminister Liisa Oviir ettepaneku nimetada nii Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kui ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) nõukogu liikmeks erakonnakaaslane Karel Rüütli.

“Seoses kavandatavate muudatustega RMK ja KIKi nõukogudes teen ettepaneku valida mõlema nõukogu liikmeks Karel Rüütli. Karel Rüütli oli 11. ja 12. riigikogu koosseisu liige. Ta kuulus riigikogu rahanduskomisjoni ning oli riigikogu jahimeeste toetusgrupi liige. Ühiskondlikus töös on ta tihedalt seotud metsanduse ja metsamajandusega,” kirjutas Oviir keskkonnaminister Marko Pomerantsile, vahendas BNS 12. jaanuaril 2016. Ei sõnagi sellest, et Rüütlil oli vaja tagasi maksta pangalaen, mis 2013. aasta seisuga oli umbes 252 000 eurot.

19. veebruaril 2012 teatas Postimees, et SDE üldkogul Jõhvis otsustati erakonna ühinemine Vene Erakonnaga Eestis. “See samm muudab SDE tugevamaks ega tee meid põrmugi vähem sotsiaaldemokraatlikuks. Samuti ei muuda see samm meie erakonda põrmugi vähem Eesti erakonnaks,” teatas tollane esimees Sven Mikser. “21. sajandi Eesti ühiskond peab olema ühiskond, mille juhtimises ja korraldamises osalemise õigus ei sõltu inimese emakeelest ja kus iga Eesti kodanik saab olla Eesti patrioot, ja kus iga Eesti patrioot ei pea olema etniline eestlane ega kõnelema emakeelena eesti keelt.”

“Täna langetati tulevikku suunatud otsus,” lisas Indrek Saar. Ühinemislepingu alusel SDE aseesimeheks saanud Stanislav Tšerepanov rõhutas, et Eesti tulevik peab olema kõigi Eesti kodanike ühine mure.

Nagu tulevik näitas, oli ainus mure see, mida marginaalse vene erakonna ja selle esimehega peale hakata. Häältemagnet ta pole ja mingi valemiga riigikokku ei pääse (sai viimastel valimistel 111 häält), järelikult tuleb mõnda nõukogusse sokutada! 2014. aasta mais saigi Tšerepanovist riigifirma Eesti Loots nõukogu liige. “Ma ei pea enda nõukogusse määramist vastuteeneks oma panuse eest sotside ja Vene Erakonna Eestis liitmisel,” jäi Tšerepanov ise tagasihoidlikuks (Delfi, 14.05.2014).

Ma ei tea, kas nutta või naerda, aga kaks aastat hiljem on Tšerepanovist saanud Eesti Lootsi nõukogu esimees.

Kõigil muidugi nii hästi ei lähe. Ihult ja hingelt sotsiaaldemokraadid Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev ja Abdul Turay pettusid erakonnas (loe: ei saanud parteilt sooja kohta) ning töötavad nüüd keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse haldusalas. Edgar Savisaar peab aga peenikest naeru.

Kokkuvõttes: sotsid olid senimaani kõige puhtama rinnaesisega kartellierakond. Et tulevikus selliseid ebameeldivaid üllatusi vältida, võiksid nad suhtuda ülehüppajatesse ettevaatlikumalt. Küsima endalt: ega see või teine tegelane pole tulnud erakonda saama pärast? Kas meil teda üldse vaja on?

Autor: Mart Soidro