Prükkar omal soovil

„Miks sa kiusad kassapidajat ja puuvilju kottidesse ei pane?“ küsiti minult hiljuti. Küsimus oli arusaamatu, sest ma pole kordagi kohanud ühtegi kassapidajat, kes lindil lahtiseid puu- ja juurvilju nähes nina krimpsutaks. Vaeva mõttes ei ole ju vahet, kas kaalule tõstetakse kilekott või paar apelsini-kaalikat. Veel vähem on vaeval vahet poodides, kus klient ise juurikatele hinnasildi külge peab kleepima. Küll aga tekitab hiljem tüli suur hulk pisikesi kilekotte, millesse suurt midagi ei mahu, mis kiiresti purunevad ja mõttetuks prügiks muutuvad.

Kahjuks on tarbijale harjumuspärane, et poest ostetav toidukraam pakitakse igapidi ära. Pakendimaania on jõudnud absurdsuseni. Tihtipeale ei anta enam tarbijale validagi, kuidas ta oma toodet kätte saada tahab. Nii hakkavad puu- ja juurviljalettidel üha rohkem silma vahtplasti ja kile sisse pakendatud üksikud pastinaagid, kõrvitsaviilud, tšillipiprad. Kui poes on selline vaatepilt ning turule enam minna ei jõua, jääb pakenditeadlikul tarbijal korv lahjaks.

Ajab ahastusse