„Miks sa kiusad kassapidajat ja puuvilju kottidesse ei pane?“ küsiti minult hiljuti. Küsimus oli arusaamatu, sest ma pole kordagi kohanud ühtegi kassapidajat, kes lindil lahtiseid puu- ja juurvilju nähes nina krimpsutaks. Vaeva mõttes ei ole ju vahet, kas kaalule tõstetakse kilekott või paar apelsini-kaalikat. Veel vähem on vaeval vahet poodides, kus klient ise juurikatele hinnasildi külge peab kleepima. Küll aga tekitab hiljem tüli suur hulk pisikesi kilekotte, millesse suurt midagi ei mahu, mis kiiresti purunevad ja mõttetuks prügiks muutuvad.

Kahjuks on tarbijale harjumuspärane, et poest ostetav toidukraam pakitakse igapidi ära. Pakendimaania on jõudnud absurdsuseni. Tihtipeale ei anta enam tarbijale validagi, kuidas ta oma toodet kätte saada tahab. Nii hakkavad puu- ja juurviljalettidel üha rohkem silma vahtplasti ja kile sisse pakendatud üksikud pastinaagid, kõrvitsaviilud, tšillipiprad. Kui poes on selline vaatepilt ning turule enam minna ei jõua, jääb pakenditeadlikul tarbijal korv lahjaks.

See ajab mind ahastusse. Kui poleks nõudlust, ei oleks ka ülepakendatud toodet. Teisalt, kui kilekotti pakkimine on vältimatu, küll see siis ka juurde ostetaks.

Üldiselt aga suurendab mõttetu kile ja plastmassi tootmine kulu, mis hiljem prügist lahtisaamiseks kulub. Kui sellest üldse saadaksegi lahti. Vaikse ookeani hiiglaslikud prügisaared ei tule enamikule lääne elanikkonnast enam üllatusena, ent mis silmist, see südamest.

Nii tootja kui ka tarbija peaks rohkem mõtlema sellele, mida on tegelikult vaja ja mida mitte. Tonnide viisi kilet ei ole tarvis. Võin kihla vedada, et iga üksikult pakendatud juurikas pestakse pakist välja võttes niikuinii üle.