Kihutame kuristikku

Koalitsiooniläbirääkimised uue valitsusliidu moodustamiseks on alanud. Reformierakonna kukutamise üks kaalukam argument on soov Eesti seisakust välja tuua ja majandus kiirelt kasvama panna. Kardetavasti ootab ees ülitõsine katsumus. Tegelikult on õige aeg sellega rinda pista ammu mööda lastud.

Septembri alguses saime teada, et Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvas eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 0,8% ehk sisuliselt ei kasvanudki. Samal ajal teatasid juhtivad majandusprognooside koostajad kogu 2016. aasta prognoosi langetamisest. Segaduse vältimiseks jääme edaspidi rahandusministeeriumi prognoosi juurde, mille kohaselt peaks majandus kasvama  sellel aastal 1,3%, mitte 2,0%, nagu kevadises prognoosis välja käidud, kuigi Euroopa Komisjon pakkus äsja juba kõigest 1,1%. Esmapilgul mitte midagi hullu, ühe arvestusliku statistilise näitaja prognoosi korrigeeriti alla ühe protsendipunkti allapoole.

Täpsemalt vaadates selgub, et veel 2015. aasta sügisel prognoositi selle aasta majanduskasvuks 2,6%, kevadel 2,8% ja 2014. aasta sügisel koguni 3,5%. Kui veelgi tähelepanelikumalt uurida, näeme, et selline esialgu optimistlik prognoos libiseb järk-järgult allapoole, lõpptulemusena üsna nullilähedase lõpptulemuseni juba neljandat aastat järjest. Eelmise aasta majanduskasvuks prognoosis rahandusministeerium 2014. aasta kevadel 3,5%, lõpuks jäi alles nigel 1,4%. 2014 on üle 2% kasvuga viimase aja parim aasta, aga veel sügisel 2013 oodati 3,6% tulemust. Veel aasta varem, 2013, jäi kasv vaevalise 1% lähedusse, kuigi veel sama aasta kevadel hellitati lootust 3% kasvada. Nelja aastaga on prognoosituga võrreldes haihtunud 5% kasvu, aastate peale ära jagades üle 3 miljardi euro! See ei ole enam tühiasi. Kirgi kütvat alkoholiaktsiiisi kogutakse suurusjärgus 200 miljonit eurot aastas ehk üle kümne korra vähem, neljarealist autoteed saanuks selle raha eest ehitada umbes 1000 kilomeetrit, Tallinnast Iklasse, Tartusse ja Narva ning pool raha jäänuks üle.

Majandus seisab, eelarve kasvab

Võime öelda, et majandus meil sisuliselt ei kasva. Juba aastaid. Vabandused, et selles on süüdi nõrk välisnõudlus või mis iganes meist mittesõltuv tegur, ei muuda midagi. See-eest kasvab mühinal riigieelarve. 2017. aastal kavandatakse kulusid ligi 7% suuremana kui sellel aastal. Viimase buumiaasta 2007 eelarvest on järgmise aasta oma poole suurem. Kuigi eelarved koostatakse mitu protsendipunkti tegelikust kõrgemat SKP kasvu arvestades, ei ole laekumisega juba aastaid mingeid probleeme. Kuidas saab see võimalik olla?

Väga lihtsalt. Eelarve tuludest umbes 10% maksab kinni Euroopa Liit ja sellel ei ole Eesti majanduse käekäiguga mingit seost. Üle 20% annab käibemaks, mis sõltub otseselt tarbimisest ja seekaudu peaaegu otseselt inimeste sissetulekust ehk peamiselt palgast. Ligikaudu pool tuludest – üksikisiku tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustus, pensionifond – arvestatakse otse protsendina palgast. Ja palgaga on meil viimasel ajal pöörased lood.

Pärast 2010. aastat ei ole aastane palgakasv olnud kordagi alla 5%. Rahandusministeeriumi prognoosis ettenähtud 6,5% kasv tänavu ületati juba suveks, sama dokumendi 2,8% väljavaade järgmiseks aastaks paneb õlgu kehitama. 2017. aasta riigieelarve seletuskirjast on konkreetne oodatava palgakasvu number üldse kadunud. Selle aasta tegelik küsimus on, kas kasv tuleb kogu aasta kohta protsentides ühe- või kahekohaline.

See on ju hea. Vaesus oli ja on jätkuvalt Eesti suuremaid, kui mitte kõige suurem probleem. Kuna valdava osa sissetulekutest saavad inimesed palgana, on tore, et vaesuse vastu võitlemine on hakanud silmnähtavalt vilja kandma. Pealegi on uus aeg avanud piirid palju kõrgema palgatasemega riikidega, kasvõi Soomega, ning palgakasv on kindlasti oluline komponent väljarände vähendamisel ja kohalike ettevõtete positsiooni parandamisel tööjõu pärast käivas konkurentsivõitluses. Eesti on jõudnud olukorda, kus väljamaksed töötajatele moodustavad üle 50% SKPst. Rohkem selliseid riike maailmas praktiliselt ei ole, ka enamik heaoluriike jäävad meist kaugele maha.

Tee kuristikku

Ometi on paremal juhul tegemist üks-silm-naerab-teine-nutab olukorraga. Kui majanduskasvu ei ole, saab palk kasvada ainult millegi muu arvelt ja see muu on praegu ettevõtete kasumid. Pärast kriisi ei ole kasumid buumiaegsele taseme lähedale saanud. 2013 jõuti küll 3,7 miljardi euroni, aga sealt edasi on nähtud vaid langust. 2015. aastal teeniti veel 3 miljardit eurot kasumit, sel aastal liigutakse taas miinus 12% graafikus. Praegu liiguvad kasumid ja tööjõukulud teineteisele vastu tempos 0,5 miljardit eurot aastas ja igaüks võib välja arvestada, et samamoodi jätkates muutub ettevõtlus tervikuna umbes 6 aasta pärast kahjumlikuks tegevuseks.

Kindlasti leidub arvestatav hulk kodanikke, kes sellise arengu peale aplodeerivad, sest neetud kapitalistidele ei olegi kasumit vaja. Siiski sellise olukorrani päriselus ilmselt ei jõuta. Ettevõtted lihtsalt lõpetavad oma tegevuse enne selleni jõudmist ära. Eestist on juba lahkunud rida välisinvestoreid nagu kasvõi SAS või Statoil. Just teatas poe kinnipanekust Marks & Spencer. Ühel hetkel võib tekkida olukord, kus lihtsalt enam ei ole ei kõrge ega ka madala palga maksjaid. Ja kuna riigieelarve on suuresti funktsioon palkadest, pole ka seal laekumisi kuskilt võtta.

Pole teada, kas riik on sellise stsenaariumiga tegelenud ja kas uus koalitsioon sellest midagi kaasa võtab, aga ei saa välistada, et kihutame suure hooga kuristiku poole. Irooniliselt ei ole väide, et ettevõtjate vähene riskivalmidus on aeglase majanduskasvu peamisi põhjuseid, sugugi vale. Aga selleks on ka põhjused, mitte viimases järjekorras 2009. aasta kogemus, et uppuja päästmine on tema enda asi ja miski ei aita ettevõtjat äpardumise korral paremini kui oma tarbeks kõrvale pandud rahavaru. Praegu ei ole tootlikkuse kasvatamine enam ammu ainult ettevõtjate, vaid selgelt ka riigi probleem.

Kellel on võluvits?

Valitsusliidust ilmselt lahkuv Reformierakond peab ennast majanduslikult eduka Eesti võrdkujuks. Ometi edestab Andrus Ansipi juhitud Eestit Euroopa Liidu ajaloo aastase majanduslanguse kõigi aegade edetabelis ainult samal aastal 18% kukkunud Läti, kelle tolleaegne peaminister Valdis Dombrovskis võttis paljuski šnitti Eestilt. Viimasest 9 aastast, mil Reformierakond on kogu aeg olnud valitsuse juhtpartei, on majanduskasv ainult kolmel, 2010., 2011. ja 2012. aastal ulatunud üle 3%, kahel aastal kolmest väga napilt. Ja nende kolme aastaga ei jõutud isegi kriisieelsele tasemele. Püändina baseerub ka viimaste aastate sisuliselt olematu palgakasv selsamal sisetarbimisel, mille tugevus omakorda põhineb selsamal palgakasvul.

Võib-olla on mõnel meie juhil võluvitsake, mis olukorra lahendab, aga puhtalt numbrid näitavad, et kihutame täiskäigul suure probleemi poole. Selle vältimiseks vajame majanduskasvu nüüd ja kohe. Kui seda ei tule, peame hakkama laenu võtma. Ja mitte enam investeerimiseks, nagu veel praegu ehk võimalik oleks, vaid eelarveaukude lappimiseks. Muidugi juhul, kui siis laenu veel antakse.