Üks ämber teise järel

Riik annab 40, linn 60 miljonit eurot. Linnahalli rekonstrueerimine läheb juba plaanide järgi maksma rohkem kui KUMU või ERMi rajamine. Tegu on taasiseseisvunud Eesti ühe (kui mitte kõige) kallima maksumaksja kulul ehitatava hoonekompleksiga. Kuid nagu Mikk Salu kuus aastat tagasi Postimehes ilmekalt välja tõi, erinevad Eesti elaniku euro eest püsti pandud majade lõplik kulu planeeritust nagu öö ja päev. Esialgsed arvud lihtsalt pole klappinud. KUMU hinnaks planeeriti 33 miljonit eurot. Muuseumi valmides ütlesid juhid lõpphinnaks 41. Äripäev liitis kõik rajamisega seotud hankeid kokku ja tšeki kannalt vaatas vastu 47 miljonit.

ERMi tee eksistentsi on olnud veelgi traagilisem. 2011. aasta märtsis kuulutasid muuseumi juhid välja ehitushanke hinnaga 37,8 miljonit. Mullu oktoobris ütles ERMi direktor Tõnis Lukas, et „ehituslik põhiosa“ läks lõpuks maksma 63 miljonit eurot. Jääb mulje, nagu oleks rada, mida mööda kollektiivselt sammume, ämbreid täis, ning proovime, keel suunurgas, igat sammu järgmisse pange rihtida.

Minu raha, ärge tehke

Lähiajaloo valguses ei pane viis, kuidas linnahalli ülesmukkimise saaga on alanud, just ülemäära lõbusalt käsi kokku lööma. Segadused autoriõiguste ja riigihankeseaduse vahel, järelevalvemenetlus, prognoositust kolm korda kallim projekteerimispakkumine, tülid linnahalli juhatuse, nõukogu, linnavalitsuse vahel ja sees, tühistatud projekteerimishange, juhatuse liikme lahkumine, nõukogu esimehe endaga sõlmitud leping ja ametist tagandamine. Ei näi just eriti tulus äriprojekt, kuhu meeleheitlikult tahaks oma maksuraha investeerida.

Vastused küsimusele, kes milles ja kuidas täpselt süüdi on, muutub iga meediakajastusega kirjumaks. Ajakirjanduse püüd kolmveerandtõdede rägastikus laveerida on linnahalli kultuurilist tähtsust ja majanduslikku mõju silmas pidades kindlasti õigustatud ja vajalik, kuid sellest, et meedia kätt pulsil hoiab, ei piisa. See on otsustusorganite moraalne vastutus, et avalikkuses jääksid algusest peale kõlama realistlikud numbrid. Mitte nii, et pool aastat hiljem peab kõneisik X kukalt kratsides mikrofoni leelotama, miks taas on eelarvereal 8 külili kukkunud.

Kooliraha oleme piltlikult öeldes juba kümnete miljonite eest maksnud. Ihkan näha vaatepilti, kuidas linna- ja riigiisad kunagi linnahalli lindilõikamisel punasega täidetud päevikut pintsaku all ei varjaks, vaid muheleksid kaameratesse, kiituskiri näpus.